Aafrika näriline mürgitab pahaaimamatuid kiskjaid
  Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa  Oxfordi ülikooli ning Aafrika idaosa teadlased on leidnud esimese sünnitava imetaja, kes kasutab enda kaitsemehhanismina surmavalt mürgiseid puulehti, mida kogukas rott pärast läbi närimist oma käsnasarnasele karvadele määrib, tappes seega iga teda hammustanud väiksema kiskja.   Silmatorkava karvastikuga tuttrott (Lophiomys imhausi) on laialt levinud terves Ida-Aafrikas. Juba avastamisest saadik on näriline teda ähvardavate rünnakute korral ilmutatava erakordselt laisa käitumisega teadlastele silma jäänud. Samuti on imestust pakkunud selle halli-musta-valge kirju karvastik, mida on isegi arvatud juhinduvat piirkonnas leiduvast skungilaadsest eeskujust pakkudes närilisele mimikri võimalust.   Moodsamate hüpoteeside kohaselt kasutab tuttrott hallist karvastikust eristuvaid musta-valgeid tutte hoopis rünnaku korral kiskja tähelepanu tõmbamiseks. Ähvardava ohu korral keerab tuttrott pead ning pöörab ründaja suunas külje. Spetsiaalseid lihaseid kasutades ajab ta halli karvastiku puhevile, nii et selle alt avalduks musta-valge sõõriga ümbritsetud pruunikas karvatutt. Tõenäoliselt üritab näriline käitumisviisiga peibutada kiskjat just seda piirkonda ründama. Kiskja instinktipõhine käitumine võib aga ründajale saatuslikuks saada.   Kenya's on rahva seas juba ammu levinud arusaam, et Lophiomys on mürgine. Tuttrotte ründavad koerad on tihti pärast närilise ründamist südamepuudulikkuse tõttu hinge heitnud. Jonathan Kingdon  Oxfordi ülikoolist otsustas koos oma kaaslastega nähtusele teaduslik seletus leida. Bioloog uuris pruunist tutist pärinevaid karvu elektronmikroskoopide all. Selgus, et tegu on äärmiselt poorse ning isegi käsnaliku materjaliga. Keemilisel analüüsil leiti, et see sisaldas koolupuult pärinevat mürki. Täpselt sama kasutavad piirkonna kütid oma mürginooltes.  a) Karva tipmine mürgiga immutatud osa, b) pestud karva karvajuure ning keskkosa vaheline osa d) punase tindi (mürgi) levimiskiirust demonstreeriv fotoseeria.  Jonathan Kingdon jt./Proceedings of Royal Society B Kemikaal blokeerib proteiini tegevuse, mis muidu kaaliumi ioone lihaskoest välja pumpaks. See omakorda viib lihaste erakordselt tugeva kokkutõmbumiseni. Piisavalt suur doos võib infarkti esile kutsuda isegi jõehobudel või elevantidel. Tuttroti karvastik on mürgi edastamiseks ideaalselt kohastunud – isegi väike kokkupuude mingi muu materjaliga on piisav, et karvastikus peituv mürk selle pinnale kanduks. Tavaolukorras mürgikarvu katvad hallikad karvad kaitsevad tõenäoliselt mürki vihma ja päikesekiirguse eest.	   Tuttrott ise suudab rünnakutele väga edukalt vastu seista. Näriline eristub teistest piirkonna närilistest eriti paksu koljustruktuuri ning naha poolest. Mõned zooloogid on selle koljut võrrelnud isegi kilpkonna peaga. Töörühma leitud surnud tuttrottidest oli vaid üks koerte poolt puretud ning ka sellel ei täheldatud ühtegi nahka läbistavat haava, mis viitab, et seda on võimalik augustada vaid erakordsetel juhtudel.   Teadlased ei oska aga veel öelda, kuidas täpselt tuttrott ise suudab mürgi mõjudele vastu panna. Eelnevalt on samas tõestatud, et mõningate loomaliikide sülg suudab taimseid mürke kahjutuks muuta. Töörühm täheldas, et tuttroti süljenäärmed on võrreldes oma lähimate sugulasliikidega erakordselt suured. Samuti on tuttroti seedeelundkond tunduvalt suurem, kui oleks vajalik roti enda toidulauale sattuvate lehtede ja puuviljade seedimiseks. Saavutatud immuunsuse põhjalikumast uurimisest oleks tõenäoliselt töö autorite sõnul kasu ka inimestele rakendatavates raviteraapiates.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas 2. augustil Proceedings of Royal Society B. 
