Loomkatsetes õnnestus luua organismiga bioloogiliselt sobiv diskiprotees
 Toimetas Kirsikka Kurg    Igal aastal pöörduvad miljonid inimesed arsti juurde alaselja- ja kaelavaludega. Et leevendada nende piinu, on Ithaca ja New Yorgi teadlased disaininud bioloogilise lülisamba diski proteesi. Weill Cornelli meditsiinikolledži neurokirurgia kaasprofessor Lawrence Bonassaril ja doktor Roger Härtl Weill Cornelli meditsiinikeskusest on loomkatsetes suutnud biotehnoloogiliselt luua lülivahekettad, mis sobituvad olemasolevate kudedega tunduvalt paremini kui praegu kasutusel olevad diskiproteesid.    Selgroolülid on üksteisest eraldatud kõhreliste lülivaheketaste ehk diskidega. Need toimivad nagu amortisaatorid, mille olemasolu teeb võimalikuks lülisamba kokkusurumise ja kõverdumise. Kettakujulise diski keskosa koosneb 85% ulatuses veest ja seda nimetatakse säsituumaks. Viimast ümbritseb tugevatest elastsetest kiududest koosnev sidekoeline rõngas. Lülisamba liikumise korral muudavad elastsed diskid vastavalt lülidevahelise ruumi avardumisele või kitsenemisele oma kuju.     40–60% ameeriklastest kannatab kroonilise selja- või kaelavalu käes. Üheks kõige sagedasemaks kroonilise nimmevalu põhjuseks on diski degeneratiivne haigus (DDH). DDH on olukord, kus diski loomulik vananemine ja degeneratsioon, mis tavaliselt kulgeb aeglaselt ja ühtlaselt, pöördub haiguslikuks, kiireneb oluliselt ning toob kaasa diski raske kahjustuse.     Seljavalu põhjuseks võib olla ka diski prolaps. Seismisel, raskuste tõstmisel ja muude igapäevaste tegevuste käigus langeb lülivaheketastele suur koormus. Väga suure surve korral sopistub säsituum ümbritsevast sidekoelisest rõngast välja. Olukorda, kus väljasopistunud disk avaldab survet närvijuurele, nimetataksegi diski prolapsiks. Selle seisundiga kaasneb alati tugev valu.    Väheste ja mõõdukate kaebuste ja minimaalse surve korral närvijuurele rakendatakse patsientidel tablettravi ja füsioteraapiat. Väga ägedate kaebuste ja ulatusliku närvijuure pitsumise korral on vajalik diskektoomia – operatsioon, kus väljasopistunud või degenereerunud disk eemaldatakse lülisambast. Kuna sageli tuleb sel juhul teostada ka  selgroolülide ühendamine, mille eesmärgiks on lülisamba stabiliseerimine ja edasise deformeerumise vältimine, väheneb patsiendi selja liikuvus märgatavalt.    Praegusel hetkel on võimalik siirdada metallist ja plastikust diskiproteese, mis üritavad matkida lülisamba normaalset liikumist. Tegu on väga keeruliste struktuuridega, mis võivad paigalt nihkuda või põhjustada kuludes kehavõõraste osakeste kuhjumise organismis.    Bonassari meeskonnal õnnestus aga luua sünteetiline implantaat, milles kollageeni kiududest võru ümbritseb alginaadi nimelisest hüdrogeelist moodustunud sisu. Implantaadile lisatakse elus rakke, millest kasvab ümber proteesi uus kude. Aja jooksul uute implantaatide mehaanilised omadused katseloomades isegi paranesid, mis annab neile suure eelise praegu kasutusel olevate proteeside ees.    Teadlased loodavad sama tehnikaga luua ka inimesele sobiva kunstliku lülivaheketta. Uut diski vajavate patsientide operatsioonid oleksid sel juhul vähem invasiivsed, ohutumad ja väiksemate pikaaegsete kõrvalefektidega.    Vaata veel: In the Battle to Relieve Back Aches, Researchers Create Bioengineered Spinal Disc Implants (Science Daily) 
