Inimesed lõid neandertallasi arvulise ülekaaluga
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt viis Euroopas ja Aasias 35-40 000 aastat tagasi aset leidnud neandertallaste lõpliku allakäiguni Aafrikast väljarändavate moodsate inimeste massiline ülekaal, mis kombineerituna nende koordineeritud tegevusega sundis neandertallased kehvematesse elupaikadesse.    Rohkem kui 100 000 aasta vältel oli Euroopa pelgalt neandertallaste päralt. Umbes 60 tuhat aastat tagasi algas aga Aafrikast Homo Sapiens'i suur väljaränne. Moodsad inimesed jõudsid esmalt Aasisse ning Euroopasse. Bioloogia põhitõe kohaselt täidavad aga haruharva täpselt sama ökoloogilist nišši kaks erinevat liiki. Üks kahest – Homo Sapiens või Homo neanderthalensis – pidi kaduma.   Ajalugu on andnud selge kinnituse, kes konkurentsis peale jäi. Samas ei ole täielikult selge, mis inimeste lõpliku ülekaalu looduslikus valikus kindlustas. Tõenäoliselt sundis pelgalt inimeste arvulisel ülekaalul põhinev pealetung nende kaasaegsed kehvematesse elupaikadesse, kus viimased vaikselt hääbusid. Mõned mõlema liigi geneetilise materjali analüüsil põhinevad uurimused on kinnitanud, et inimeste arvukus tõusis võrreldes neandertallastega  märgatavalt kiiremini. Paraku on sellisel alusmaterjalil põhinevad liikide populatsioonihinnangud alati suhteliselt ebatäpsed.   Cambridge'i ülikooli emeriitprofessor Paul Mellars otsustas koos oma kolleegi Jennifer French'iga otsida abi arheoloogilistel väljakaevamistel kogutud teadmistest. Teadlastepaar keskendus oma uurimuses Lõuna-Prantsusmaal paiknevale Aquitain'i provintsile, kust on leitud enamik vastava ajastu ürgseid asumeid. Mellars ja French jagasid asulakohad kahte eri klassi vastavalt sellele, kas seda asustati neandertallaste ainuvõimu ajal või nende ning inimeste vahelise konkurentsi ajastul. Lisaks sellele võeti arvesse asumite suurust ning sealt leitud tööriistade ning loomajäänuste hulka.   Leiud viitavad, et juba neandertallaste valitsusajal kasvas nende arvukus suhteliselt aeglaselt. Kui Hilis-Mousterian'i ajastul (44-55 000 aastat tagasi)  oli asumite arv 26, siis sellele järgnevaks Chatelperronian'i perioodiks (40-44 000 aastat tagasi) oli see kasvanud vaid viie võrra. Aurignacian'i ajastust (35-40 000 aastat tagasi) , mis märkis inimeste tõusu, on samas pärit 108 moodsatele inimestele kuuluvat asulakohta. Seega ajaskaalasid vastavusse viies kasvas inimeste populatsiooni arvukus neandertallaste ajastu lõpus umbes 2,5 korda kiiremini kui nende kaasaegsete oma.    Sama trendi võib täheldada ka asumite poolt kaetavate maa-alade suuruses. Keskmise neandertallastele kuuluva asulakoha suurus oli umbes 200 ruutmeetrit, mil inimeste oma küündis 600 ruutmeetrini. Sarnasele järeldusele viivad ka leitud kivist tööriistade ning loomajäänuste hüppeline kasv Aurignacian'i perioodi alguses. Selle alusel oli inimeste populatsioon  neandertallaste omast 1,8 korda suurem. Teadlastepaari sõnul on aga käsitletud näitajad teineteisest eraldiseisva tähendusega, mistõttu tuleks neid käsitleda tervikuna.   Seega lõppkokkuvõttes oli inimeste populatsiooni suurus neandertallaste allakäigu ajaks viimaste omast 9-10 korda suurem. Uurimuse autorid ei uurinud samas täpselt, mis inimpopulatsiooni kasvule võrreldes neandertallaste omaga vaba tee avas. Tõenäolisemaks peavad nad erinevate faktorite koosmõju nagu efektiivsemat toidu talletamist, koordineeritumat tegevust ning tehnoloogilist üleolekut.   Kuigi Mellars'i ja French'i töö on üks mahukamaid omataolisi, hoiatavad nende kolleegid, et niivõrd suur üleolek võib iseloomulik olla ainult antud piirkonnale. Samuti võivad mõningad faktorid nagu asumikohtade suurus ning pindala olla seotud kultuuriliste eripäradega.   Töörühma uurimus ilmus 29. juulil ajakirjas Science.  
