Kuuba ronitaim peibutab nahkhiiri satelliitlehtedega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Teadlased on Kuuba kaguosa vihmametsadest avastanud ronitaime, millel on evolutsiooni käigus oma õietolmu levitavate tolmendajate – peamiselt kajalokatsiooni kasutavate nahkhiirte – ligi meelitamiseks välja arenenud taldrikukujulised  helilaineid peegeldavad lehed.     Taimed kasutavad oma õietolmu levitavate tolmendajate ligi meelitamiseks mitmeid erinevaid abinõusid alates magusast lõhnast kuni eredavärviliste kroonlehtedeni. Peamiselt öise eluviisiga nahkhiired, kes sellegipoolest vihmametsades taimede tolmendamises tähtsat rolli mängivad, jäävad aga visuaalselt muljetavaldavate lahenduste suhtes ükskõikseks.   Nahkhiired kasutavad orienteerumiseks pigem oma nägemismeele asemel hoopis kajalokatsiooni ehk nendi poolt eritavate helilainete eri pindadelt tagasipeegeldumist. Seega on mõningad taimed oma arengu käigus lähtunud just tiivuliste imetajate eripäradest. Teadlased on varemgi tähele pannud, et mõned taimed eristuvad tänu pikematele vartele või erilistele tolmukatele üldisest tagasipeeegelduvate helilainete taustamürast paremini kui teised. Ralph Simon'i töörühm otsustas seega kontrollida, kas nektarist toituvad nahkhiired suudavad selliseid taimi tõepoolest kiiremini üles leida.   Üheks selliseks ronitaimeks on Kuuba vihmametsades leiduv Marcgravia evenia. Lisaks putukate ligi meelitamiseks vajalikele eredatele puna-valge kirjudele õitele paiknevad õite kohal üks või kaks satelliiditaldriku kujulist lehte. Nende moodustatav kumerus on õite suhtes suunatud ülespoole. Sellise kujuga lehti leidub nimetatud ronitaimel ainult õite kohal. Esmalt kontrollis Simon lehtede helilainete peegeldamisvõimet laboritingimustes. Selgus, et ronitaime harilikud lehed peegeldasid helilaineid sirgjooneliselt, mille intensiivsus vähenes selle käigus drastiliselt.   SeevastuMarcgravia evenia 'satelliitlehed' koondasid helisignaali ning peegeldasid selle 60° kraadises vahemikus saatja suunas tagasi. Lisaks ei muutnud õite kohal asuvad lehed signaali lainepikkust, mil teistelt lehtedelt peegelduv kaja muutub sõltuvalt signaali vastuvõtja asukohast. Seega peaksid lehed toimima nahkhiirte jaoks majakatena. Oma oletuse kontrollimiseks treenis Simon koos kolleegidega eelnevalt kinni püütud nahkhiired leidma kunstlikus keskkonnas nektariga täidetud anumat.   Kui Simon nahkhiirtele tuttavat anumat liigutas, kulus nendel selle taas ülesleidmiseks keskmiselt 23 sekundit. Kui selle kohale paigutati  Marcgravia evenia harilik leht, langes nektarianuma märkamiseks kuluv aeg sekundi võrra. Viimaks asendas Simon'i töörühm tavapärase lehe 'satelliitlehega,' mis langetas toitmisanuma ülesleidmiseks kuluvat aega ligi poole võrra – 12 sekundini. Viimase alusel järeldas Simon, et Marcgravia evenia on nahkhiirte peibutamiseks eriliselt kohastunud.   Samas saavad kasu mõlemad osapooled. Ronitaime tolmendatakse seetõttu eelisjärjekorras. Nahkhiirel seevastu kulub nektari leidmiseks vähem aega, mis on nende kiire ainevahetuse tõttu äärmiselt kasulik. Tegu ei ole esimese korraga, kui teadlased on avastanud taime, mis tolmendamiseks sääraselt nahkhiiri peibutab. Nii leidis Simon'i töörühma liige Otto van Helversen juba 1999. aastal, et Mucuna holtonii'ks ristitud ronitaim kasutab nahkhiirte meelitamiseks samuti nõgusaid lehti.     Töörühma uurimus ilmus 29. juulil ajakirjas Science. 
