Maa tantsib vaevumärgatava troojalasega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomide kolmik on NASA lairiba teleskoopi WISE kasutades leidnud Maa ühe Lagrange'i punkti lähedal tiirlemas 300 meetrise läbimõõduga asteroidi, mis kuulub Maa troojalaste klassi, mille olemasolu on seni vaid teoreetiliselt ette ennustatud.   Juba 1772. aastal näitas Joseph Lagrange Newtoni gravitatsiooni- seaduse alusel, et iga planeedi ümber leidub viis punkti, kus Päikese ning planeedi gravitatsiooniväli teineteist ära nullivad. Selliste punktide lähistel võivad väikesed  ning nõrga gravitatsiooniväljaga kehad jagada massiivsema planeediga sama orbiiti.   Iga tähe ümber tiirleva planeedi ümber leidub viis punkti, mille lähistel on planeedi ning tähe gravitatsiooniväli peaaegu võrdsed, mis tähendab, et selle lähistel tiirlevate väiksemate objektide orbiit on stabiilne. Kaks sellistest punktidest on teistest kindlamad (L4, L5) ning sinna sattunud objektid jäävad orbiidile isegi siis, kui neid väliselt kergelt mõjutatakse. Teised (L1,L2, L3) seevastu hoiavad objekti massiivsema keha orbiidil, kuni seda miski ei häiri. Esimene seda tüüpi objekt avastati 1906. aastal tiirlemas Jupiteri Lagrange-4 punktis 60° võrra gaasiplaneedist eespool. Pärast seda on leitud selliseid asteroide ka Marsi ja Neptuuni ümber. Traditsiooniliselt hakati Trooja sõja järgi L4-s tiirlevaid asteroide nimetama troojalasteks ning L5-s tiirlevaid kreeklasteks.   Maapealsete vaatlustega on suhteliselt kerge avastada, kas L1-s või L2-s  tiirleb mõni objekt või mitte, kuna need asuks Päikese suhtes täpselt teisel pool Maad või Maa ja Päikese vahepeal.  Maalt on Lagrange-3 võimatu vaadelda, kuna see asub Maa suhtes täpselt teisel pool Päikest. Põhimõtteliselt on küll L4-s ja L5-s tiirlevaid objekte võimalik märgata, ent selle jaoks vajalikud vaatlused on raskendatud, kuna võimalikud objekti asuksid enamiku ajast Päikese suunas. Seega sai selle aasta aprillini vaid teoreetiliselt oletada, et troojalasi ja kreeklasi leidub ka Maa orbiidil.   Martin Connors, Paul Wiegert ja Christian Veillet kasutasid troojalaste otsimiseks Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri WISE'ks kutsutavat infrapunaspektris töötavat lairiba teleskoopi. Vaatluste alusel sõeluti võimalike kandidaatide seast välja kaks objekti, mille diameeter ületas 300 meetrit. Seejärel kombineerisid nad kogutud andmed aprillis Hawaii ülikoolis tehtud spetsiaalsete vaatlustega, mis võimaldas asteroidide trajektoore paremini hinnata. Neist üks osutuski esimeseks Maa orbiidil tiirlevaks troojalaseks.    Samas ei ole selle orbiit sugugi nii stabiilne, kui Lagrange seda sadu aastaid tagasi ette ennustas. 2010 TK7 orbiit on kergelt välja venitatud ning ei tiirle Maaga samal tasandil. Tegelikult ei viibi see ka kunagi täpselt neljandas Lagrange'i punktis, vaid hoopis võngub selle ümber. Ligikaudu 400 aastase tsükli vältel satub see ka suhteliselt Maa lähedale ning kohati ulatub selle orbiit peaaegu Lagrange-3'ni. Samuti muudab selle orbiidi kaootiliseks Jupiteri gravitatsiooniväli, mistõttu pole võimalik ennustada, kus 2010 TK7 rohkem kui 10 000 aasta pärast viibib.   Tõenäoliselt pole avastatud troojalane ainus Maa nähtamatu kaaslane. Uute võimalike kandidaatide avastamine muutus aga alates eelmise aasta oktoobrist järsult raskemaks, mil WISE'i krüogeeniline jahuti otsa sai. Samas ei ole teleskoopi veel lõplikult maha kantud ning on võimalik, et seda võidakse kaugemas tulevikus uuesti kasutama hakata.   Töörühma uurimus ilmus 28. juulil ajakirjas Nature.   
