Killustunud uni viib mäluhäireteni
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Püsivate mälujälgede moodustamise ning talletamise puhul ei ole mitte ainult tähtis mälestuste kogumise päevale järgnenud une pikkus, vaid ka selle järjepidevus, mis viitab, et unehäiretega võivad kaasneda ka mäluhäired ning õpiraskused.    Kaheksa kuni kümne tunni pikkune järjepidev uni võib evolutsiooni seisukohalt tunduda mõistematu keerdkäiguna. Enamikes keskkondades tabaks sellise eluviisi harrastajat äärmiselt suurt oht kiskjate poolt ära sööduks saada. Viimastel kümnenditel hüppeliselt arenenud neuroteadust rakendades on aga erinevates uurimustes jõutud seisukohale, et uni on mälujälgede efektiivseks ning jätkusuutlikuks talletamiseks hädavajalik.   Reaalsuses on uni pidevalt arvestataval osal inimkonnast alkoholi tarvitamise, depressiooni ning erinevate kliiniliste haiguste nagu Alzeimeri tõve või une apnea tõttu häiritud. Laboritingimustes on selliste asjaolude tõttu ilmnevat unekillustatust äärmiselt raske uurida. Piiratud tehniliste võimaluste tõttu on olnud pea võimatu katsealuste und miniatuurseteks ajavahemikeks katkestada ilma seejuures une kvaliteeti mõjutamata ning laboriloomade puhul neile stressi tekitamata. Stanfordi ülikooli professor Luis de Lecea ning postdoktor Asya Rolls otsustasid probleemile uuest küljest läheneda.   Uneteadlased otsustasid koos oma kolleegidega laborihiirte hüpokretiini (Hcrt) tootvatesse ajurakkudesse lisada valgusele tundlikku nägemispurpuri ehk rodopsiini nime kandva valgu erivorm (channelrhodopsin-2, toim.).  Hcrt-i seostatakse samas loomade ärkvel hoidmisega. Seejärel valgustasid nad valguskaabli abil märgitud neuronitegruppi sinise valgusega äratades seega loomad mininiatuurseteks ajavahemikeks üles. Väliselt oli hiirte uni isegi jätkupidev, ent EEG registreeris loomade ajulainetes kaks sekundit kestvaid 'mikroärkamisi.'   Seega, kuigi muudetud ajukeemiaga hiired said sama kaua magada, kui nende kontrollgrupi moodustavad liigikaaslased, oli nende uni tükkideks lõigatud. Võetud vereproovid kinnitasid lisaks, et kasutatud meetodid ei põhjustanud stressihormoonide tootmist. Hiirte käitumisele ning mälule oli killustatud unel rängem mõju.   Enne uinakut andis töörühm kõikidele hiirtele tutvumiseks kaks mänguasja. Oma loomult on närilised äärmiselt uudishimulikud ning kõige uue suhtes entusiastlikud. Neli tundi kestnud une järel lasksid de Lecea ja Rolls neil vanade ning ühe uue esemega uuesti tutvuda. Selgus, et hiired, keda ei äratatud või keda äratati iga kahe minuti tagant näisid varasemast tuttavaid esemeid mäletavat, uudistades uut objekti 70% võimaldatud ajast. Iga minuti tagant äratatud hiired kulutasid igale objektile võrdselt aega, mis viitab, et eelmise vaatluse mälujälge ei talletatud.   Keskmine hiirte unetsükkel kestab üheksa minutit, mil inimestel on see kümme korda pikem ehk 90 minutit. Seega võivad inimesed ning teised pikemate unetsüklitega loomad vajada ka mälujälgede kinnistamiseks tunduvalt pikemat segamatut und kui minut või kaks. Nii on eelnevates uuringutes näidatud näiteks, et äädikakärbsed vajavad mälestuste talletamiseks vähemalt 30 minutit häirimata und.  Protsessi ajal üles ärkamine häirib tõenäoliselt mälujälgede kindlustamist ning võib neid pöördumatult kahjustada viies, kas mälestuse kustutamise või muteerunud sisuga mälujäljeni.   Töörühma uurimus ilmus 25. juulil Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. Loe pikemalt uurimistöös rakendatud optogeneetilistest meetoditest ajaveebis Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine. 
