Ajamantel muudab nähtamatuks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Cornelli ülikooli füüsikud on konstrueerinud uut tüüpi nähtamatu mantli, mille abil on näivalt võimalik valguse levimiskiirust muutes manipuleerida aja endaga, peites seega soovi korral lühikese aja vältel toimuvaid sündmusi soovimatute pilkude eest.   Füüsikud on alates negatiivse murdumisnäitajaga metamaterjalide kasutuselevõtmisest saadik avastanud mitmeid viise, kuidas heli -ning elektromagnetlainete ehk valguse levimissuunaga manipuleerides objekte nähtamatuks muuta. Kõikide selliste lahenduste keskmes on lainete kõrvale juhtimine ruumiosast, kus peidetav objekt paikneb.  Teoreetiliselt pakub sama võimalust ka aeg.   Cornelli ülikooli töörühmal eesotsas Moti Fridmaniga suutsid nõnda tekitada aegruumi tillukese ajaaugu, mis peitis nähtamatuks muudetud ruumiosas toimuvad sündmused 110 nanosekundiks. Ajapeitmine on võimalik, kuna elektromagnetismis käsitletatakse aega -ja ruumi duaalsena. Valguskiire difraktsioon ehk selle paindumine tõkete taha on matemaatiliselt võrdne valguse levimisega läbi hajutava keskkonna. Difraktsioon ja dispersioon on aeg- ruumis sümmeetrilised.   Just nii, nagu on võimalik ehitada lääts, mis kasutab valguse ruumis koondamiseks difraktsiooni, saab dispersiooni abil konstrueerida läätsi, mis koondavad valgust ajas. See tingib omakorda valguse lainesageduse muutumise. Ruumiosas toimuvate sündmuste peitmiseks tõstis töörühm kõigepealt valguse lainesagedust, misjärel langetasid nad seda uuesti kiiresti. Muudetud lainesagedusega valguse juhtisid nad omakorda läbi valguskaabli, mis teatud lainepikkuste korral aeglustab valguse liikumist ning teatud juhtudel muudab seda kiiremaks.   Seega tekib mõningatel lainepikkustel valguskiires auk, kuni aeglasemalt liikuv valgus selle uuesti täidab. Algse valguskiire erinevate lainepikkuste komponentide liikumiskiiruse uuesti ühtlustamiseks kasutas töörühm valgus- kaablit, mille omadused olid vastupidised. Eelnevalt kiiremini liikunud lainefrontide liikumiskiirus aeglustus, mil aeglasemalt liikunud valguse liikumiskiirus kasvas. Viimaks kasutasid nad teist 'ajaläätse,' et valguse lainesagedus taas algse valguskiirega vastavusse viia.  Välisele vaatlejale tundub seega, et peidetud ruumiosas ei toimunud  vahepeal mitte midagi.Töörühma sõnul on võimalik kerge vaevaga sündmusi peita veel 100 korda pikemaks ajaks. Teoreetiliselt on praeguse eksperimendi korral viia piir 120 mikrosekundini. Meetodil on aga omad puudused – ruumiosas toimuvat on võimalik nähtamatuks muuta vaid ühel lainesagedusel.    Isegi ideaalsel juhul, kui ajapeitmiseks kasutataks metamaterjale, nõuaks näiteks makroskaalal toimuvate sündmuste varjestamine kaheksaks minutiks aparatuuri, mille suurus oleks võrreldav Päikesesüsteemi endaga. Samas on võimalik igapäeva rakendustes ajapeitmist kasutada näiteks informatsiooni vahendamises.   Töörühma uurimus on esitatud avaldamiseks ajakirjas Nature. 
