Tipptarbijate kadumine paiskab ökosüsteemi kaosesse
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Science ilmunud koondraporti kohaselt on toiduahela viimasel astmel paiknevate liikide väljasuremisel ümbritsevale ökosüsteemile kaudselt märksa suurem mõju, kui tunduda võib, põhjustades toidupüramiidi häirituse kaudu näiteks metsatulekahjude kasvu ja haiguste leviku kiirenemist.   Maa ajalugu on väljasuremislainetega sillutatud.  Bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele on alati järgnenud ellujäänud liikide kohastumine, kiirem evolutsioon ning uute liikidevaheliste suhete kujunemine. Kuuendal väljasuremisel on aga omad eripärad. Selle algatamise eest vastutab suures osas üksainus liik ning juba alates selle algusest suuremate loomade ning tipptarbijate kadumine.   Laialdaselt aktsepteerimist leidnud liikidevahelisi suhteid kirjeldavates teooriates on nad mänginud kriitilist rolli juba rohkem kui sajandi vältel. Viimaste aastakümnete vältel on aga selgeks saanud, et reaalsus ei ole nii lihtne. Ökosüsteemid võivad aja jooksul leida liikide kadumisel ka uusi tasakaalupunkte. Samuti võib ükskõik millise liigi kadumine mõjutada kaudselt ka nendega otseselt mitteseotud liikide populatsioone. Kõik tõestatud hüpoteesid kokkuvõetuna rajavad teed senituntud toidupüramiidi kokkuvarisemiseni.   Tihti ei ole võimalik aga prognoosida, kuidas ühe või teise liigi kadumine ökoloogilisi suhteid mõjutab, enne kui vastav liik lõplikult kadunud on. Reedel ajakirjas Science ilmunud koondartiklis dokumenteeritud juhtumite põhjal võib siiski väita, et toidupüramiidi ülevalt-alla kontrollivate liikide väljasuremise tõttu põhjustatud muutused on teistest ekstreemsemad. Samas on suuremad loomad inimmõjutustele märksa altimad, mis sunnib liikide kaitsmisel esmajärjekorras just neile keskenduma. Viimase arvesse võtmata jätmine võib saatuslikuks saada ka inimestele endile.   Õnnelikematel juhtudel on võimalik algselt valitsenud tasakaalu taastamisel probleemile lahendus leida. Üle-eelmise sajandi lõpus transpordirevolutsiooni tõttu hakkas Ida-Aafrikas levima kariloomade katk, mis ajas kohalikud pühvli -ja gnuudekarjad väljasuremise äärele. Põõsastikuga asendunud rohumaade kadumine põhjustas radikaalselt maastikupõlengute arvu kasvu. Umbes viiskümmend aastat tagasi alustatud vaktsineerimis -ja kontrollipoliitika läbi on tänaseks pühvlikarjade arvukus ning originaalne maastik peaaegu täielikult taastunud.   Samas on Sahara kõrbest lõunasse jäävatel aladel muutnud paavianite ning teiste ahviliste arvu kasv ulatuslikud piirkonnad epideemiakolleteks. Küttimise ning looduslike elukeskkondade hävimise läbi on haigusi levitavate ahvide arvukust ohjes hoidvate lõvide ja leopardite populatsioon näidanud vastupidiselt juba aastaid langustrendi. Maru- tõppe ja Siberi katku haigestunute arvu tõusu täheldatakse samalaadsetel põhjustel ka Indias. Mageveekogudes võib liigne kalastamine viia malaariat levitate sääskede arvu tõusuni röövkalade arvukuse vähenemise tõttu.   Tipptarbijate kadumine ei pruugi maailma mõjutada pelgalt regionaalselt tasandil. On tõestatud, et veekogudes on nende kadumisel otsene mõju planktonikasvule ning seega ka atmosfäärist püütavale CO2 hulgale. Nii on näiteks 20. sajandi jooksul hinnanguliselt tööstusliku vaalapüügi tõttu atmosfääri vabanenud 105 miljoni tonni jagu süsinikku. Teistes uurimustes jõutud sarnastele järeldustele peistotseeni lõpus maismaal elanud hiidherbivooride süsiniku talletamises mängitud rollis.   Eelnevalt toodud näited on vaid mõned uurimuses ära märgitud tipptarbijate laialdasematest ökoloogilistest mõjudest. See sunnib töörühma sõnul ümberhindama mõningate nende kolleegide seisukohti, kelle arvates asuvad tipptarbijad laialdasemas plaanis teiste liikidega samal tasandil. Viimane mängib erilist rolli elukeskkondade säilitamiseks tehtavates konserveerimispingutustes, kus liikide mõju suuruse ala -või ülehindamine võib piirkonna veelgi suuremasse kriisi lükata.  Töörühma uurimus ilmus 15. juulil ajakirjas  Science . 
