Nahkhiired on lõimitud pimedusega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Nahkhiirte pimedusearmastus peitub ajakirjas Proceedings of Royal Society B ilmuva uurimuse kohaselt tõenäoliselt nende tumedate tiivamembraanide põhjustatavas ülekuumenemis ohus, mis võib päevaste lendude ajal neile saatuslikuks saada.  Nahkhiiri nähakse reeglina lendamas ainult öösiti. Enamiku osa päevast veedavad magades, olles seega aktiivsed ainult väga lühikest aega. Samas võib nahkhiiri pidada tõenäoliselt üheks edukaimatest imetajate gruppidest terves maailmas. Nende arvukus jääb alla ainult närilistele. Sellegipoolest võib imestust pakkuda, miks ei ole neid näha ka päeval, et populatsiooni arvukust veelgi tõsta.   Laialt levinuimate teooria kohaselt peetakse selle põhjusteks linnuliikidega tekkivat võistlusmomenti, kiskjate vältimist ning hüpertermiat ehk keha ülekuumenemist. Nimelt nõuab lendamine ligikaudu kümme korda rohkem energiat kui jõudeolek. Seejuures muutub enamik energiast hoopis soojuseks, mida ei kasutata sihtotstarbeliseks tegevuseks. Lisaks on nahkhiirte tiibade membraanid peaaegu mustad, mida ei kaitse päikesekiirguse eest miski.    Christian Voigt'ist ja Daniel Lewanzik'ist koosnev bioloogidepaar otsustaski kontrollida hüpoteesi, mille kohaselt on just ülekuumenemine nahkhiirte öise eluviisi põhjuseks. Autorid otsustasid kasutada lühikese sabalisi puuviljanahkhiiri (Carollia perspicillata), kuna nende elukeskkonna kliimas ei esine öiste -ning päevaste temperatuuride vahel väga suuri erinevusi. Metabolismikiiruse mõõtmiseks toitsid Voigt ja Lewanzik  Costa Rica džunglis paiknevas laboratooriumis nahkhiiri meeveega, millesse oli segatud süsinik-13 isotoopi.   Seejärel laskis bioloogidepaar nahkhiirtel lennata öisel ning päevasel ajal spetsiaalselt selleks ehitatud võrgust puuris. Nahkhiirte poolt välja hingatava õhu analüüsimine süsinik-13 isotoobi suhtes mõlema eksperimendi järel näitas, et päevasel ajal on nende metabolismikiirus kuni 15% suurem, kui öisel ajal lennates. Samuti mõõtsid teadlased nahkhiirte kehatemperatuuri, mis päevasel ajal oli võrreldes öisega paari kraadi võrra kõrgem. Arvestades fakti, et imetajate kehatemperatuur on üldiselt väga stabiilne, on see märgatav tõus.   Vaatluste tulemusi saab autorite sõnul selgitada nahkhiirte tiivamembraanide albeedoga ning ülekuumenemist vältivate kaitsemehhanismide puudumisega. Nendel sõnul piisaks metabolismi kiiruse märgatavaks aeglustamiseks ning kulutatava energiahulga vähendamiseks vaid sellest, kui nahkhiirte tiivad oleks veidigi heledamad. Paistab aga, et evolutsioon juba jõudnud kompromisslahenduseni. Heledat värvi nahk või karvastik muudaks nahkhiired kiskjatele kergemini märgatavaks.  Samas märgivad autorid, et tõenäoliselt mängivad nahkhiirte ööarmastuse juures rolli ka mõned teised tegurid.   Bioloogidepaari uurimus ilmub ajakirja Proceedings of Royal Society B  7. augustil. 
