Linnade süsinikureservuaaride maht arvatust suurem
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Teisipäeval ilmunud Briti ökoloogide analüüsi kohaselt on linnastunud maastike keskmine süsihappegaasi õhust püüdmise võimekus arvatust ligikaudu kümme korda suurem ning sõltub seejuures peamiselt linnas leiduva kõrghaljastuse ulatusest.    Hetkel moodustab linnastunud ala kogu maailma maismaast peaaegu 4%. Oletatakse, et sajandi keskpaigaks kasvab näitaja tunduvalt, kuna prognooside kohaselt kasvab rahvaarv selleks ajaks seitsmelt miljardilt 9,5 miljardini. Samuti arvatakse, et linnades elav rahvaarv tõuseb kümnekordselt.   Sellest hoolimata ei arvestata enamikes uurimustes linnastunud alade süsinikusidumise võimet. Seal talletatav süsiniku kogus loetakse traditsiooniliselt nullilähedaseks.  Hiljuti ajakirjas Journal of Applied Ecology ilmunud Suurbritannia teadlaste analüüs näitab aga, et linnades leiduv taimestik kasutab fotosünteesiks arvestataval hulgal peamiseks kliimasurvestajaks peetavat süsihappegaasi.   Töörühm kasutas uurimuse alusena Inglismaa keskosas paikneva Leicester'i linna, mille elanike arv on ligikaudu 300 000  ning mis lasub 73 ruutkilomeetrisel maa-alal. Linnas talletatava süsinikuvarude hindamiseks võtsid teadlased arvesse satelliidi -ning lähivaatlustel kogutud andmeid. Lähenemisviisil hinnati eraldi nii parkide, teeäärte, koduaedade, tööstuslike jäätmaade ning kõrghaljastusega kaetud alade süsinikusisaldust. Selgus, et Leicester'i taimestik on suutnud atmosfäärist püüda 231 000 tonni süsinikku, mis on võrdse 150 000 sedaani aastase väljutatava süsiniku hulgaga.   Hoolimata sellest, et enamik Leicesteri 'avalikust ruumist' on kaetud muruplatsidega, talletatakse seega keskmiselt ruutmeetri kohta 3,16 kg süsinikku ehk arvatust ligi kümme korda rohkem. Etteaimatavalt on enamik sellest salvestunud kõrghaljastuses, moodustades kogu süsinikureservuaarist 10%. Viimast kerge vaevaga uute  puude istutamisel tõsta. Viimasega välditaks ka ehitiste ning asfalteeritud platside tõttu nö. kuumussaarte tekkimist, mis väivad kuumalainete ajal ka inimeludele saatuslikuks saada.   Töörühma uurimus ilmus 11. juulil ajakirjas Journal of Applied Ecology. 
