Jaapani salamander muundub kükloobist &lt;i&gt;Cynops&lt;/i&gt;'iks vanusest sõltumatult
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Daytoni ülikooli teadlaste poolt 16 aasta vältel läbi viidud uurimuse kohaselt suudavad Jaapani salamandrid efektiivselt oma silmaläätse tagasi kasvatada tõenäoliselt terve oma elu jooksul, uuenduskuuri läbinud nägemiselundite struktuur ning funktsionaalsed omadused jäävad seejuures eelmistega võrreldes identseks.   Teadaolevalt on teadlased sisalike ja salamandrite hämmastava taastumisvõimega eksperimenteerinud juba üle 200 aasta. Väidetavalt täheldas Itaalia bioloog ja katoliku preester Lazzarro Spallanzani esmakordselt salamandrite kehaosade taaskasvatamisvõimet 1768. aastal. Järgnevate sajandite jooksul läbi viidud sellekohased eksperimendid lõppesid aga tihti nende luustruktuurides esinevate puudujääkidega.   Viimane viis bioloogid arvamusele, et sisalike jäsemete taaskasvatamisvõime hääbub nende vanuse ning iga korraga, mil nood seda tegema peavad. Viimasel ajal on teadlased hakanud väites kahtlema. Tõenäoliselt olid nende eelnevatel sajanditel elanud kolleegidega töömeetodid puudulikud. On tõestatud, et kehaosa taastamiseks peab vähemalt osa sellest säilinud olema. Terve jäseme või kehaosa eemaldamisel need tagasi ei kasva.   Ajakirjas Nature Communications ilmunud uurimuses otsustasid Daytoni ülikooli teadlased Goro Eguchi poolt alustatud ning Panagiotis Tsonis'e poolt jätkatud 16 aastat väldanud eksperimendi käigus küsimusse selgust tuua. Alates 1994. aastast eelmaldasid teadlased valutute operatsioonidega vaatluse alla võetud Jaapani salamandrite silmas paiknevat läätse 18 korral. Viimase operatsiooni toimumise ajaks olid salamandrid juba vähemalt 30 aasta vanused. Iga uue läätse struktuur ning funktsionaalsus oli eelnevatega võrreldav, samuti ei kasvanud silmaosa taastamiseks kuluv aeg.   Uute läätsede omaduste hindamiseks võrdles Tsonis 17. ja 18. korral eemaldatud läätse morfoloogiat ja mRNA avaldumist Eguchi poolt eelnevalt kogutud andmetega. Samuti võrdles Tsonis läätsede struktuurinäitajaid salamandrite nüüdseks 14 aasta vanuste järeltulijatega, et vältida teineteisega mitte suguluses olevate liigi isendite vahel esineda võivaid variatsioone.   Iga taastatud läätse suurus, kuju ning geeniavaldumismustrid olid kontrollläätsedega võrreldes peaaegu identsed. Samuti võttis nende uuesti kasvatamine igal korral ligikaudu viis kuud. Viimane heidab kahtlust mitmete mainekate teadlaste, seal hulgas Charles Darwini järeldustele, et vananemisprotsessi käigus hakkavad vastavad sisalike ja salamandrite võimed vähenema.   Valdkonnas tegutsevate teadlaste lõppeesmärgiks oleks selliste uurimuste käigus leida viis, kuidas samalaadset taastamismehhanismi vajadusel esile kutsuda ka inimeste ravimiseks. See aga on ja jääb nende jaoks raskeks proovikiviks, kuna sisalike ning salamandrite geneetika uurimine on raskendatud. Erinevalt hiirtest või äädikakärbestest võib salamandrite ja sisalike puhul genoomis tehtavate muudatuste tagajärgede avaldumine võtta aega aastaid.  Töörühma uurimus ilmus 12. juulil ajakirjas Nature Communications . 
