Ainult nutmine õnnelikuks ei tee
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Journal of Research in Personality ilmuva uurimuse kohaselt ei pruugi laialt levinud eelarvamus nutmise vabastavast toimest olla rakendatav kõikidel puhkudel, tulemused viitavad, et reaalselt järgnes nutmisepisoodile meeleolu tõus umbes kolmandikul juhtudest.  Psühholoogid teavad üllatavalt vähe selle kohta, miks inimesed ikkagi nutavad. Laialt levinuima seletuse kohaselt on nähtusel katartiline toime ehk see muudab enesetunnet paremaks. Hoiakut paistavat toetavat mitmed sellekohased küsitlused, milles on tagasiulatuvalt uuritud inimeste enesetunnet pärast nutmisepisoodi.  Seda tüüpi uurimustel rakendatav meetodika võib olla seeläbi kallutatud ühiskonna üldiste eelarvamuste suunas. Samuti mängib tõenäoliselt selliste küsitluste puhul rolli uurimuste ja reaalselt episoodi lahutava ajavahemiku mõju inimese mälule. Laborites läbi viidud katsed ei pruugi seevastu olla piisavalt reaalsed, kuna argielus nutmist esile kutsuvaid sündmusi saab seal uurida ainult kaudselt. Seega võib tegelik pilt nutmise psühholoogilistest tagamaadest olla hoopis keerulisem.    Lauren Bylsma otsustas seetõttu koos oma kolleegidega rakendada nutmise ning meeleolu vahelise seose uurimiseks päeviku meetodit. Katses osalenud 97 naissoost tudengit panid igal õhtul 40-73 päeva jooksul kirja, kas nutmisepisoode esines, mis kontekstis need aset leidsid ning selle järgnenud tuju muutused. Lähenemisviis peaks töörühma sõnul olema optimaalne kompromiss piisavalt värskete mälestuste ning uurimusega tulemuste mitte mõjutamise vahel. Seni on 'nutmispäevikut' rakendatud arvestatavas mastaabis ainult üks kord.  Lõppkokkuvõttes jäädvustasid katsealused kokku 1 004 vastavat episoodi, kusjuures kõik katsealused nutsid vähemalt ühe korra. Enamikel juhtudel oli nende põhjuseks tüli, lähedase inimese kaotus või personaalne ebaõnnestumine. Üldtulemused ei paistnud aga laialt levinud arusaama nutmise positiivsest mõjust toetavat. Valdavalt eelnes igale nutmisepisoodile kahe päeva vältel keskmisest halvem tuju, mis kestis ka nutmisepäeval ning sellele järgneval kahel päeval.  Samas demonstreerib uurimus tujumuutust vahetumal lähenemisel. Kuigi 60,8% juhtudest ei registreerinud osalejad mingit meeleolu muutust, siis ligikaudu kolmandikul juhtudest oli sellel meeleolule positiivne toime. Halvemaks muutus tuju umbes 8% registreeritud juhtumite puhul. Samuti näitavad tulemused, et intensiivsem nutmine, ent mitte pikaajalisem, seondub harilikult tujutõusuga. Samuti järgnes meeleolu tõus pigem ühe inimese seltsis nuttes, kui suuremas seltskonnas või üksinda. Lisaks kummutab töö väite, et nutmine võib vähendada konfliktidest tingitud sotsiaalseid pingeid.  Uurimuse autorid tunnistavad siiski, et nende poolt läbi viidud uurimusel on puudujääke. Näiteks oli meeleolu muutuste skaala ainult kolmeastmeline ehk tuju võis halveneda, samaks jääda või paraneda. Lisaks ei saa täielikult elektroonilise kontrolli puudumise tõttu kindel olla, millal päevikusse sissekandeid tehti. Autorid toonitavad samuti, et meeste kaasamine uurimusse oleks võinud tulemusi oluliselt muuta.  Töörühma uurimus ilmub ajakirja Journal of Research in Personality augusti numbris. Tutvu ka uurimusega. (.pdf) 
