Evolutsioon lukustas kalade lõuakuju miljoniteks aastateks
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaLigikaudu 420 miljonit aastat tagasi evolutsioonihüppe käigus välja arenenud valim erinevaid selgroogsete lõuakujusid kahanes suhteliselt kiiresti vaid paari väga konservatiivse tüübini, mis on tänaseni jäänud peaaegu muutumatuks hoolimata väljasuremislainetest, elukeskkonna kaotusest ja liikidevahelisest konkurentsist.   Selgroogsetel loomadel arenesid lõuad välja alles suhteliselt hiljuti – 420 miljonit aastat tagasi. Devoni ajastu ookeanid olid hoopis lõuatute ning hammaste kalade päralt, kes pidid toitumiseks sõna otseses mõttes vetikaid ja väiksemaid organisme oma kõhtu imema. Tänaseks päevaks on alles vaid kaks lõuatut selgroogsete liiki. Uue uurimuse kohaselt polnud lõugade liikide esile kerkimine seotud aga oma alamate suguvendade välja suremisega.  Viimane on samas vastuolus enamike kaasaegsete teooriatega, mille kohaselt täitsid lõugade ja hammastega liigid suhteliselt kiiresti ka lõuatute liikide ökoloogilise niši. See omakorda oleks põhjustanud nende vanemate suguvendade välja suremise. Philip Andersoni juhitud töörühma sõnul saab Devoni ajastu fossiilide analüüsi alusel aga väita, et lõuatud liigid jäid püsima veel 30 miljoniks aastaks pärast evolutsioonihüpet lõugadega liikide mitmekesisuse suunas. Kalade lõuamood on püsinud võrreldes 400 miljoni aasta taguse ajaga peaaegu samasugune. Vasakult alla ja paremale on esindatud nii 8-meetri pikkune tippkiskja, pardinoka kujuliste lõugadega kopskala, korallrahudel toitu otsinud väljasurnud selgroogne, maismaaloomade kalast lähisugulane ja hailaadne luine ookeanielukas. Simon Powell, Philip Anderson and Matt Friedman Vanemate liikide väljasuremine algas alles pärast mitmeid kiireid keskkonna muutusi. Kuigi lõugadega liigid suutsid väljasuremislainele paremini vastu seista, ei leidu mingeid tõendeid, et need oleksid hakanud lõuatute liikide kadumisel kasutama ära nende elukeskkonda. Tasub märkida, et uut tüüpi liigid arenesid esmajoones välja just eelnevalt ära kasutamata jäänud ökoloogilise niši täitmiseks. Fakt võib sundida seni valitsenud ökoloogilise asendusprotsesse käsitlevaid teooriaid, kas täiustama või muutma.  Samuti leidsid teadlased siluri ja devoni ajastust pärit 198 suistega selgroogsete perekonna fossiilide lõugade funktsionaalsete omaduste uurimisel, et evolutsioonihüpe ei põhjustanud evolutsioonilises mõttes väga suurt eristumist. Selle asemel on pärast algset lõugadega liikide mitmekesistumist jäänud suiste kuju tänase päevani samasuguseks. Peaaegu kõik toona välja arenenud erinevad lõuatüübid on esindatud ka tänapäeval, kui mitte arvesse võtta tänaseks välja surnud kopskalu ja placoderm'e .  Töörühma uurimus ilmus 7. juulil ajakirjas Nature.
