Saturni hiidtormi laius ulatub 10 000 kilomeetrini
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Cassini satelliiti kasutades kinnitanud, et Saturni põhjapoolkera Suur Valge Laik on hiiglaslik ammoniaagist ja veest koosnev äikesetormi pilv, mille pikselöökide tugevus küündib Maa analoogidest ligikaudu 10,000 korda võimsamaks.   Saturni Suur Valge Laik on teadlastele huvi pakkunud juba 1876. aastast, mil seda esmakordselt teleskoopidega märgati. Arvatakse, et keskmiselt kord ühe Saturni aasta (29,5 Maa aasta) tagant aset leidev torm on gaasihiiglase jaoks üks peamisi meetodeid liigse soojuse hajutamiseks. Need ei paista aga järgivat väga täpset graafikut. Pea üheksa aastat enne aega aset leidnud torm kujunes Saturni kinnitatud ajaloo võimsaimaks.   Amatöörastronoomid märkasid esimest korda Saturni põhjapoolkeral eredat täppi eelmise aasta 5. detsembril. Nende vaatlused langesid kokku gaasihiiglase ümber tiirleva Cassini satelliidi poolt täheldatud planeedilt päinevate raadiolainete intensiivsuse kasvuga. Järgnevate päevade jooksul kasvas väike, umbes 100 km/h liikuv laik läbimõõdult pea Maa-diameetri laiuseks. Äikesetorm muutus nii võimsaks, et astronoomid ei suutnud enam pikselöökide möllus üksikuid välke enam eristada. Iga sekund sähvis keskmiselt kümme välku.   Mõne kuu järel ulatus tormiriba laius 10 000 kilomeetrini. Sädelahenduste keskmine tugevus kasvas Maa analoogidest keskmiselt kümme tuhat korda suuremaks. Tormisüsteemi seotud energia oli võrdeline päikesekiirguse hulgaga, mis Saturnile iga-aastaselt langeb. Arvestades, et gaasiplaneet asub Päikesest 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel võib tunduda üllatavana, et seal üleüldse äikesetormide tekkimine võimalik on. Mängu tuleb aga Saturni enda suurus.             Reaalsetele värvidele ligilähedane foto Saturni hiidtormist. Piltidel on hästi eristatav nii "pea," kui ka "saba." NASA/JPL-Caltech/SSI Maa atmosfääri rõhul poleks selliste nähtuste olemasolu nii madalal temperatuuril tõepoolest võimalik. Saturni äikesetormid leiavad aga aset sügaval selle atmosfääris, kus gaasid, seal hulgas veeaur, kõrgema rõhu all on. Sädelahendused tekivad, kui kuum veeaur atmosfääri sügavamatest kihtidest planeedi troposfääri kerkib. Veeauru jahtumisel ja kondenseerumisel vabaneb sellesse seotud kuumus, mis teatud tingimustel pikselööke esile kutsuvad.   Võrreldes varajasemate vaatlustega võimaldasid uued vaatlused täpsemini määratleda praeguse Suure Valge Laigu kuju. Veeauru ja ammoniaagi vertikaalsete õhuvoolude tõttu troposfääri tõusmisel haaratakse osa materjalist planeedi pöörlemise tõttu tekkivate idatuulte poolt kaasa. Seega on tormil eristatav nii nõnda öelda „pea,“ kui ka „saba.“ Lisaks on see esimene kord, kui Cassini satelliit on üleüldse alates 2004. aastal Saturni orbiidile jõudmisest põhjapoolkeral torme täheldanud. Teadlased arvavad, et see on seotud gaasihiiglase aastaaegade vaheldumisega.   Viimase asjaolu ning Saturni atmosfääris toimuva gaasiringluse täpne seos jääb praegu veel saladuseks. Ühe stsenaariumi kohaselt algatas just kevadise päikesekiirguse intensiivsuse kasv sündmusteahela, mis hiidtormi tekitas. Täpsemale selgusele võivad astronoomid jõuda edasiste vaatlusete käigus. On äärmiselt tõenäoline, et energia hajumine võib omakorda põhjustada tormi edasise arengu juures Saturni tervel planeedil laialdasemaid muutusi.   Töörühma uurimus ilmub 7. juulil ajakirjas Nature. 
