Nähtamatuks tegev vaip peidab helilainete eest 
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa USA teadlased on valmistanud metamaterjalidest vaiba, mida saab kasutada objektide helilainete suhtes nähtamatuks muutmiseks, „nähtamatuks tegevat vaipa“ saaks rakendada nii allveelaevade sonarite eest peitmiseks, kontserdihallide akustika parandamiseks, kui ka lihtsalt müra vähendamiseks.   Teoreetiliselt on võimalik konstrueerida materjale, mille omadused ei vasta ühelegi looduses leiduvale. Metamaterjalide optiliste ja akustiliste muutmisel on võimalik ehitada isegi vaipu, mis juhivad nendele langeva valguskiirguse või helilained nendest neid seejuures muutmata lihtsalt mööda. Selle alla peidetud objekt jääb seejuures otseses mõttes nähtamatuks.   Esimene selline teatud valguse suhtes esemeid nähtamatuks tegev mantel ehitati 2006. aastal. Hoolimata sellest, elektromagnet -ja helilained on omadustelt suhteliselt sarnased, kulus esimese akustilise nähtamatuse mantli ehitamiseks veel neli aastat. Nimelt on praktikas täpselt õigete omadustega metamaterjalide loomine väga raske, samuti on nende tegevusulatus väga piiratud. Esimene akustiline mantel töötas ainult vee all ja väga piiratud helisagedustel.   Vaibasarnaste nähtamatuse mantlite konstrueerimisega on aga võimalik mõningatest piirangutest mööda hiilida. Kaks aastat tagasi optilisest nähtamatuse vaibast eeskuju võttes ehitas Steven Cummer koos oma Duke'i ülikooli kolleegidega vaiba, mis muudab selle alla paigutatud esemed helilainete suhteks nähtamatuks suhteliselt laial lainesagedusel. Veelgi enam, akustiline mantel töötab ka õhu käes. 	   Seade koosneb ruudukujulistest plastikutükkidest, mille keskele oli puuritud auk. Viimased on vaiba toimimiseks hädavajalikud, kuna sellele langev laine eelistab pigem läbi augu levida, kui tagasi peegelduda. Seejuures sõltub helilaine käitumine suuresti aukude suurusest. Plastikutükkidest konstrueeriti ruumiline V-kujuline struktuur, mis asetati helilaineid peegeldavale tasandile. Peidetav ese paigutati struktuuri alla, misjärel pommitati seda akustiliste lainetega. Mikrofoniga ruumis ringi liikudes tegid teadlased kindlaks, kuidas mantel heli levimist mõjutab.   Töörühm kontrollis ka, kuidas helilained leviks nii ilma mantlita, kui ka nii mantli ja eseme puudumisel. Selgus, et mantli alla paigutatud eseme korral oli helilainete poolt tekitatav muster pea identne sellega, kui neid üleüldse ruumis ei oleks. Paraku neeldub väike osa lainetest mantlis endas.  Samas muutis ainult ruumis asuv ese levivate helilainete struktuuri viimasega võrreldes väga palju. Lisaks toimib ehitatud prototüüp hetkel vaid kahe- dimensiooniliselt. Kõlar ja mantel peavad objekti nähtamatuks muutmiseks asetsema samal tasapinnal.   Teadlasterühma järgmiseks sammuks ongi püramiidi-kujulise struktuuri ehitamine, mis võimaldaks esemeid peita ka kolmes dimensioonis. Lisaks peidab mantel hetkel objekte lainepikkustel 1-5 kHz. Aukude läbimõõdu reguleerimisega loodavad teadlased katta terve inimestele kuuldava lainepikkuste spektri, milleks on 0-15 kHz. Seega oleks võimalik põhimõtet rakendada nii  kontserdihallide akustika parandamiseks, kui ka lihtsalt müra vähendamiseks.   Teadlaste mõttelend ei peatu aga siin. Nähtamatuse vaiba kontseptsiooni võiks laienda ka tahketes materjalides esinevate vibratsioonide vähendamiseks. Lisaks tundlike aparaatide väliskeskkonna eest peitmisele oleks võimalik rakendada ka näiteks hoonete maavärinate eest kaitsmiseks. Esmalt üritab Cummer koos oma kaaslastega panna nähtamatuse vaip tööle ka vee all, kus seda saaks rakendada allveelaevade sonarite eest peitmiseks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters. 
