Kunstniku salafüüsika: vedelike dünaamika ja Jackson Pollock 
Toimetas Mart ZirnaskJackson Pollock oli Ühendriikide kunstnik, kes tegi maalimistehnikana tuntuks värvi lõuendile plärtsutamise-tilgutamise. Tema eripäraste töövõtete matemaatikat uurinud Harvardi ja Bostoni ülikooli teadlased leidsid, et kunstnik pidi üsna hästi ära tabama vedelike dünaamikat – loodusseadusi, mille füüsikud sõnastasid alles mõni aeg hiljem."Pollock kasutas töid luues gravitatsiooni nagu oma vandeseltslast," arutles Bostoni ülikooli kunstiajaloo professor Claude Cernuschi. "Selleks pidi taipama, kuidas pigmendid gravitatsiooniseadustele alluvad, ja ette nägema, mis juhtub. Spontaansus ja kontroll ühekorraga – nagu jazz-muusiku improvisatsioonis."Üheks mõjukamaks abstraktseks impressionistiks peetav Pollock (1912-1956) jõudis oma tunnustehnikani möödunud sajandi 40ndail aastail. Ta valas värvi põrandal asuvale lõuendile, ent enamasti mitte otse purgist, vaid vastava pulga või labidakese abiga. Värvijoa laiust aitas sättida käe üles-alla ja edasi-tagasi lehvitamine.Fotode ja filmiklippide põhjal püüdis kunstnik värvijoa langemist ja lõuendil "kägardumist" hoolikalt kontrollida (ajakiri Time ristis ta selle eest suisa nimega Jack the Dripper, Tilgutaja-Jack; vrd "Jack the Ripper" ja kõrilõikaja-filmid). Seoses sellega on varemgi tehtud juttu füüsikast – vedelike dünaamikast. kolm Bostoni ja Harvardi ülikooli professorit võtsid tema tehnika aga esmakordselt suisa matemaatiliselt ette – arvestades vedelike viskoossust, gravitatsiooni ja muid tegureid.Uurides hoolega Pollocki puna-musta teost "Untitled 1948-1949", leidsid nad, et selle looklev-võnkuvaid "volte" sai teha üksnes värvipulka või -labidat väga kõrgel hoides. Allapoole langedes kogus värvijuga hoogu ja kitsenes; pisikesi silmuseid (ja mitte "laineid") lubas ilmselt teha käe aeglane liigutamine."Ta sidus maalimisprotsessi ka füüsika," mõtiskles Bostoni ülikooli füüsikaprofessor Andrzej Herczyński. "Tiheduse või viskoossuse alusel varieeris ka värvaineid – ja selles mõttes eksperimenteeris vedelike dünaamikaga. Olgugi et eesmärkgiks oli ikkagi esteetiline efekt."Füüsikutelt ilmusid esimesed põhjapanevamad vedelike dünaamika alased publikatsioonid 1950ndate lõpul ehk kümmekond aastat "pärast Pollockit". Osalt said tema tehnika arvatavad nüansid füüsikalise seletuse alles viimastel kümnenditel."Oleme kõik looduse õpipoisid, ja nii ka Pollock," arutles Harvardi rakendusmatemaatik, füüsik ja bioloog L. Mahadevan, kes on ise uurinud langeva mee, tilkuva kraani, nööri, aga ka nanokiudude dünaamikat. "Kunstnikud on tihti tükk maad ees. Nihutavad piire viisidel, mis on üsna sarnased ja samas nii erinevad võrreldes sellega, kuidas teadlased ja insenerid samu asju teevad."Professorite Pollocki-matemaatika avaldati ajakirjas Physics Today.Vaata veel:Pollock: Artist and physicist? (Harvardi ülikool)Painting with drops, jets, and sheets (Physics Today, juuli 2011)Pollock ise "Pollocki füüsikast":
