Statistika: sõjalisi konflikte esineb aina sagedamini
Toimetas Mart ZirnaskRiikide sõjalised konfliktid on alates 19. sajandi lõpust pidevalt sagenenud, näitas Warwicki ja Humboldti ülikooli majandusajaloolaste uurimus. Selle üheks põhjuseks näikse pealtnäha äraspidisel moel olevat ka demokraatia levik.1870. aastast kuni I Maailmasõjani kippusid maailma riigid sõjajalale keskeltläbi kuuel korral aastas. Kahe suure sõja vahel tõusis see number 17, külma sõja perioodil 31 ning 1990ndail juba 36ni, märkasid Warwicki majandusloolane Mark Harrison ja tema Humboldti ülikooli kolleeg Nikolaus Wolf. Keskeltläbi näitab see, et igal aastal on konflikte 2% rohkem.Uurijad vaatlesid 130 aasta vältel riikide paare, mis püüdsid omavahelisi probleeme lahendada nii otseste relvakokkupõrgete kui ka passiivsema survestamisega, näiteks saates kohale sõjalaevu või sulgedes piire. Ühelt poolt on konflikte aina rohkem lihtsalt seepärast, et ka riike on rohkem: aastal 1870 oli eri maid 47, millenniumi vahetudes aga 187. Juba statistiliselt tähendas see, et esialgsest tuhandest võimalikust konfliktipaarist oli saanud 17 000."Julgustav see just ei ole," mõtiskles Harrison. "See näitab, et sõjad ja uute riikide-piiride loomine on lähedalt seotud. Ükskõik, kuidas seda jagada – ikka on meil ainult üks planeet." Esialgse statistilise mustri ajasid ilmselgelt sassi kaks maailmasõda, viitab Harrison. Ent pärast 1945. aastat on konfliktide arvukus kasvanud samas rütmis nagu enne aastat 1913.Esmajoones haaravad relvade järele suuremad riigid, ja seda 130 aasta vältel üsna ühesuguse mõõdukusega. Samas ei pea päriselt paika idee, nagu olekski 1945. aastale järgnenud konfliktid peamiselt "Ameerika sõjad" – kus suur hulk riike on  liitlasvägedena justkui lihtsalt sunnitud osalema. Ka "Ameerika sõjad" andmestust välja jättes leidsid uurijad, et konfliktide hulga kasvutrend on püsiv.Ühtlasi ei saa sisemajanduse kogutoodangu põhjal öelda, nagu oleks rikkamad riigid vaadeldud perioodi vältel ülejäänutest sagedamini sõtta kippunud. Teisisõnu: ühiskondade jõukuse foonil jaotub nende "sõdimisisu" maailmas üsna ühtlaselt.Samas näib see vastuoluline: maailma maad on siiski muutunud demokraatlikumaks ja jõukamaks, ning poliitfilosoofia näeb paljuski just seda rahumeelsemate ühiskondade võtmena. Harrison leiab, et need ideed ei ole valed – küll aga poolikud, jättes reaalse sõjalise võimekuse mõneti tagaplaanile. "Needsamad faktorid, mis oleks pidanud sõtta mineku ajendeid maha suruma, tegelikult ühtlasi suurendavad sõjalist võimekust," selgitas ta. "Ehk siis, me ei kipu sagedamini sõtta mitte seepärast, et tahame, vaid seepärast, et saame."Autorid selgitavad: esiteks, majanduskasv muudab ka sõjalise jõudluse kasvatamise odavamaks. Teiseks, demokraatlikel riikidel on hõlpsam sõdimise tarbeks eelarvet kasvatada – nii maksusüsteemi "painutades" kui rahvusvaheliste laenude abil. Kolmandaks annavad sõjariskile kindlustunnet laienenud turud ja tihedamad väliskaubanduslikud sidemed. Tõenäosus, et sõjategevus koduse majanduse täielikult laastab, näib väiksem kui varem."See, mille tõttu poliitikud justkui peaks sõdu aina vähem tahtma – majanduse ja kaubandussidemete kasv ning demokraatia – on sõja ka odavamaks muutnud," resümeerib Harrison.Uurijate põhjalik esseistiline analüüs ilmub peagi ajakirjas Economic History Review.Vaata veel:The Frequency of Wars (Uurijate artikli mustand, PDF)Wars steadily increase for over a century, fed by more borders and cheaper conflict (PhysOrg)
