Analüüs: meretaseme tõus on 2000 aasta kiireim
 Toimetas Mart ZIrnaskViimase kahe aastatuhande maailmamere taseme kõikumisi mudeldanud teadlased järeldasid, et merevee tõus ei ole kunagi varem olnud nii kiire nagu tööstusrevolutsiooni-järgsel ajal. Kriitikud peavad säärast üldistust siiski liiga julgeks.    Seosed õhutemperatuuri ja merepinna tõusu vahel olid seni läbivamalt välja joonistatud vaid 130 aasta lõikes. Nüüd aitasid märksa kaugemale minevikku vaadata lubiainest kambriga amööbide – foraminifeeride – kivistised. Kuni paarikümne sentimeetri suuruseks kasvanud olevusi leidub ookeanisetetes palju ning kindlal kõrgusel elunedes on need heaks mõõdupuuks nii veetasemele kui ka näiteks geoloogilisele ajale.    Fossiilide põhjal joonistati välja neli faasi: kõigepealt, algusega 200 aastat enne Kristust, püsis mere veetase enam-vähem ühesugusena kuni 11. sajandini . Seejärel tõusis see 400 aastaga paarkümmend sentimeetrit – langedes kokku nn keskaegse sooja perioodiga. Järgnes omakorda stabiilsem ajavahemik läbi "väikese jääaja" kuni 19. sajandi teise pooleni, vahendab Spiegel Wissenschaft.    Sealt edasi, tööstusajastul, ilmnes aga järsk hüpe ülespoole: veidi enam kui 100 aastaga tõusis meretase hinnanguliselt 20 cm. Teisisõnu, mitu korda tempokamalt kui varasemal paaril tuhandel aastal.    Uurijad seovad selle kahe tuntud teguriga: vee soojenedes see paisub; sellele lisaks toimub ka Gröönimaa ja Antraktise liustike sulamine. "See uurimus kinnitab meie mudelit meretaseme tõusust," rääkis Spiegelile uurimisrühma liige, Potsdami kliimamõjude instituudi professor Stefan Rahmstorf.    Siiski: fossiile koguti peamiselt vaid Ühendriikidest Põhja-Carolina rannikult. Laiade üldistuste jaoks on seda vähe, viitavad kriitikud; praegu toimivatki analüüs sestap üksnes olemasoleva mudeli tõendajana. "Ainult oma kogutud andmete põhjal oleks neil mingi kõvera joonistamine küll raskeks läinud," viitas Spiegelile Alfred Wegeneri polaar- ja mereuuringute instituudi okeanograaf Jens Schröter.    Lisaks osundatakse, et nii pika ajavahemiku puhul tuleks arvestada ka mandrite triivi ja Maa siserõhust tingitud võnkumisi: mõnedes rannikupiirkondades tõusis või vajus maakoor ainuüksi viimasel sajakonnal aastal kümnete sentimeetrite jagu.    Võimalikke lokaalseid erinevusi möönavad ka teadlased ise; ka nende endi põgusad võrdlusandmed mujalt maailmast näikse sellele viitavat. Ühtlasi hindas uurimisrühma liige Michael Mann (üks nn hokikepi-kliimagraafiku initsiaatoreist) mõne aasta taguses uurimuses viimaste sajandite meretaseme tõusu märksa järsemaks kui nüüd pakutakse.    Uurijad ise viitavad aga, et mitmed teisedki varasemad tööd on hõlmanud lühemat ajaperioodi. Nüüd loodi üksnes laiem võrdlus, mis seniste merepinna-mudelite omavahelised erisused välja tooks.    "Ka kõik 300-400 aasta aegruumis toimuv on veel väga vaieldav," viitas Spiegelile ka Max Plancki instituudi okeanograaf Mojib Latif. Küll aga osundab ta, et viimastel kümnendite meretaseme tõepoolest tempokat tõusu näitavad juba satelliidid.    Samaaegselt on kiirelt arenenud tööstus ja kasvanud õhutemperatuurid. Ning seda haakumist "juhuseks argumenteerida" on juba väga keeruline, viitab Latif.Uurimisrühma töö ilmus Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes (PNAS).Vaata veel: Meeresspiegel-Studie entzweit Forschergemeinde (Spiegel Online)             Climate related sea-level variations over the past two millennia (PNAS, juuni 2011)             
