Raamatute talletamisest tulevastele põlvedele
 Kui sulle tehakse ülesandeks talletada  raamatutesse kirjutatud kultuurivaramu järgmistele põlvedele, on ilmselt  loogiliseks eeskujuks Google tee. See tähendab, et skaneerid raamatud  ja teed neist digitaalsed koopiad ning salvestad saadud failid.  Salvestamise peale mõteldes võid hakata plaani edukuses kahtlema,  sest magnetkandjatel, DVD-plaatidel ja mälupulkadel on info pikaajalise  säilitamisega probleeme. Ja kui isegi ei oleks, siis on need suurt  infohulka mahutavad, kuid füüsiliselt väikesed vahendid kerged kaduma  ja purunema. Vahest tuleb Google eeskuju lõpuni järgida ja hoida infot  internetipilves, mille lugematutes sõlmekestes hajutatakse infokao  riske, kopeerides pidevalt andmeid erinevate andmekandjate vahel ja  vahetades füüsilisi mäluseadmeid aina uuemate ja paremate vastu.  Arhiivipidamise põnevaks nähtuseks  on internetist endast tehtav arhiiv. Selle ülesandega tegeleb organisatsioon  nimega Interneti  Arhiiv. Viimase abil saab  kogeda ajamasina efekti, külastades kümne aasta ja kaugema aja taguseid  veebilehti. Tegemist on elektroonilise online-arhiiviga.   Tänu internetimeedia kõikehõlmavusele  tegeleb Interneti Arhiiv ka muu kultuurivara talletamisega.  Värskeim  plaan näeb ette talletada tulevastele põlvedele kõik seni loodud  filmid ja kirjastatud raamatud. Ja siin võib tulla üllatuseks, et  raamatute talletamisel kavatsetakse kasutada arhiveerimiseks paberit.  Kuulsite õigesti – igast kirjastatud ja seejärel digitaliseeritud  raamatust kavatsetakse tallele  panna füüsiline raamat.  Tõenäoliselt siiski suudetakse umbes sajast miljonist tänaseks kirjastatud  raamatust arhiveerida iga kümnes.  Kõik need raamatud katalogiseeritakse,  kaante vahele asetatakse säilimist toetav happevabast paberist infoleht.  Seejärel paigutatakse raamatud neljakümne kaupa kastidesse, mis omakorda  märgistatakse sisu tutvustava infolehega. Kastid komplekteeritakse  24 kaupa suurtesse pakkidesse, mis paigutatakse spetsiaalselt ettevalmistatud  merekonteineritesse. Merekonteinerite pikad, kahekorruselised  read paigutatakse spetsiaalsetesse hoonetesse, milles asuvad kliimaseadmed,  mille abil hoitakse igas konteineris umbes 10 plusskraadi juures 30%  niiskustaset.  Interneti Arhiiv nimetab seesuguse, näiliselt  tagurpidi või vanamoodsa tegutsemise motiivina digitaalse infokeskkonna  haprust. Sest isegi suure varuga ja mitmekordsete turvakoopiatega infotalletuse  kultuuriruumis kipuvad andmed lihtsalt hävinema. Infobittidele mõjuvat  entroopiat iseloomustatakse sõnadega "bitimädanik", mille sisuks  on erinevatel kaootilistel põhjustel toimuv bittide ümberpöördumine,  põhjustades infokodeerimise vigu. Mida pikemaks ajaks planeeritakse  andmeid säilitada, seda suuremaks riskiks on taoliste mädanenud bittide  põhjustatud kaose totaalne efekt.  Näete, vana hea paber trumpab infotehnoloogiat.  Ja seda ajal, kui räägitakse e-lugeritest, sellest, kuidas Amazoni müügis  ületab digitaalse  raamatute müügimaht paberile trükitute kogukäivet ja  kuidas peagi füüsilised raamatud  lakkavad olemast. See kõik ei tähenda, nagu oleks tahvelarvutid ja  e-raamatud sattunud ekslikule rajale. Sugugi mitte – nad pakuvad raamatupõhisele infovahetusele lisaks teisi võimalusi. Need uued seadmed teevad omal  moel ajalugu. Aga paistab, et sellest ajaloost kirjutatu edastatakse  tulevastele põlvedele raamatu näol.
