Voyager seilab petlikus vaikuses
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on inimkonna kaugeimale jõudnud kosmoseaparaadi Voyager 1 poolt Maale tagasi lähetatud andmete analüüsil avastanud, et päikesetuul tundub olevat 117 astronoomilise ühiku* (AÜ) kaugusel Päikesest ajapikku vaikselt raugenud sundides Päikesesüsteemi piirialade uurijad tagasi joonestuslaudade juurde.    Täna hommikuks on Voyager 1 NASA andmetel jõudnud Maast ligikaudu 17,44 miljardi kilomeetri kaugusele. Valgusel kulub selle tee läbimiseks veidi üle 16 tunni. Oma 33 tööaasta jooksul on kosmoseaparaadi tehtud avastused korduvalt astronoomide kogukonda üllatunud tuues teateid nii Io vulkaanidest, Titani metaanivihmadest või Päikesesüsteemi äärealade magnetmullidest.   See ei ole kõik. Värskes ajakirja Nature numbris raporteerib kosmoseaparaati opereeriv töörühm, et Voyager 1 on kõigi märkide põhjal Päikesesüsteemi piirile seni arvatust lähemal. Lisaks viitavad vaatlused, et kaasaegne ette- kujutus süvakosmose piiriala ehitusest on puudulik. Seniste oletuste kohaselt jääb päikesetuul ehk Päikeselt pärinev laetud osakeste voog järsult galaktika magnetvälja äärmise surve all seisma. Päikesesüsteemi kosmilise kiirguse eest kaitsev päikesetuule mõjul tekkival ümbrisel tundub aga selle asemel olevat veel üks hästi eristatav kiht.   „Muidugi ei olnud nullilähedane päikesetuule kiirus heliopausis teooria alusel ootamatu, kuna seal peab galaktika magnetvälja ja Päikeselt pärit plasma mõju tasakaalus olema. Üllatav oli aga sellele eelnenud ülemineku kiht, mis on vähemalt 4 AÜ paksune, võimalik, et isegi rohkem!“ valgustas Edmond Roelof, töö kaasautor ERR-le uurimuse peamisi leide. Voyager 1 mõõtmised näitavad, et päikesetuule kiirus langes kihi läbimisel ühtlaselt 209,000 km/h peaaegu nullini. Kiiruse vähenemist täheldati esimest korda 2007. aasta augustis.   Küsimus ei ole pigem selles, et päikesetuul puuduks seal täielikult, vaid tundub, et tähtedevahelisest ruumist lähtuv surve on hakanud seda küllitsi suunama. „See, mida me seal näeme, ei ole vastavuses ühegi praegu laialt aktsepteerimist leidva teooriaga,“ sõnas Roelof. Töörühma hinnangul võib vaadeldu olla tõepoolest seotud galaktika magnetväljaga, ent teooria kinnitamiseks peab Voyager kõigepealt jõudma tähtedevahelisse ruumi. Viimane peaks optimistlikemate hinnangute kohaselt leidma järgmise aasta lõpus.   Heliosfääri skeem ning Voyager'ide liikumistrajektoor. NASA/JPL-Caltec Samas ei välistata ka võimalust, et tegu on hetkel Päikese enda magnetväljas toimuvate muutustega. „Esimeses lähenduses kannab päikesetuul Päikese magnetvälja ning selle energiat kaitseümbrise äärele, kus see hakkab juba kaitseümbrises paigal olevaid osakesi mõjutama,“ selgitas astronoom. Oletusi võib kontrollida Voyager-1 sõsar Voyager 2, mis läbib piiriala oma vanema venna suhtes 60 kraadi võrra lõunapool. Ent Roelof tõdeb, et pole sugugi kindel, et Voyager 2 seal üleüldse just niisuguse lisakihi leida võib.  Samuti otsustas Tom Krimigise juhitud töörühm kontrollida, kui kaugel Voyager 1 tähtedevahelisest ruumist tegelikult on. Selle jaoks otsisid nad abi hoopis Saturni ümber tiirlevalt Cassini satelliidilt. Kosmoseaparaat on eelnevalt mõõtnud, kui palju energeetilisi neutraalseid aatomeid kaitseümbrisest välja lendab. Kogutud andmete kombineerimisel Voyager'i enda infoga kihis kohatavat osakete kohta õnnestus neil määrata, kui paks kaitseümbris on ning kus selle serv – heliopaus - asetseb.   Täpeima hinnangu kohaselt algab süvakosmos Maast 18,2 miljardi kilomeetri kaugusel. Kuna sond läbib aastas keskmiselt 531 miljonit kilomeetrit, peaks see aset leidma järgmisel aastal, mis on tugevas kontrastis eelnevate ennustustega 2015. aastast. Ent isegi siin on hinnang seotud võrdlemise suure määramatusega. Ei saa täielikult välistada, et heliopaus võiks asuda ka Maast 16,1-22,5 miljardi kilomeetri kaugusel.   Sellegipoolest loodab Roelof, et Voyager suudab 2025. aastaks, mil selle tuumakütus otsa saab, veel piisavalt inimkonna silmaringi laiendada. „Vaadeldavad plasmavoogudega tekitavad protsessid peavad olema tüüpilised ka mitmetele teistele planeedisüsteemidele, kuna Päike on tüüpiline täht. Kõik, mida me õpime, kehtib Linnuteel miljardite tähtede ning sellest väljaspool veel lugematute tähesüsteemide kohta,“ mõtiskles astronoom.   Töörühma uurimus ilmus 16. juunil ajakirjas Nature.   *- <Astronoomiline ühik on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest, ehk on võrdne ligikaudu 150 miljoni kilomeetriga (149 597 870,66 km )> 
