Inimeste evolutsioon on arvatust aeglasem
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Esimene otsene inimeste mutatsiooni kiiruse mõõtmine on näidanud, et DNA's järjestuses aset leidvad üksikud nukleotiidi-tasemel muutused leiavad aset tunduvalt harvemini, kui seni arvatud – igas genoomis leidub vanematelt päritud muutusi keskmiselt kõigest kuuskümmend.   Inimese geneetiline kood koosneb hinnanguliselt ligikaudu kuuest miljardist üksikust nukleotiidist. Kummaltki vanemalt on pärit sellest pool. Eelnevalt inimahvide genoomis aset leidvate muutuste uurimise põhjal on arvatud, et kokku pärandab kumbki vanem oma järeltulijale 100-200 mutatsiooni. Üksikud mutatsioonid on aga evolutsiooni üheks peamiseks edasi viivaks teguriks.   Seetõttu sunnib leid inimahvide ning inimeste kronoloogilist lahknemispunkti ümber arvestama. Aeglasem genoomi mutatsiooni kiirus tähendab, et see leidis aset kaugemas minevikus kui seni arvatud. Lisaks on traditsioonilise vaatenurga kohaselt arvatud, et enamik mutatsiooni pärandub edasi isaliinis, kuna spermatosoidide tootmiseks kopeeritakse DNA-d tunduvalt sagedamini. Ajakirjas Nature Genetics ilmunud uurimus seab aga ka selle paradigma uude valgusesse.   Vaatluse all olnud kahest perest järgis üks teadlaste jaoks ootuspärast mustrist. Eurooplaste järeltulijal oli 92% muutustest pärit just isaliinis, teises peres oli vastan näitaja tunduvalt erinevam. Lääne-Aafrikas elava joruuba hõimu peres oli ainult 36% muutustelt pärit isa poolt, mis tähendab, et ema muteerumis kiirus oli suurem. See ei tähenda aga täielikult seda, et mutatsioonide kiiruses ei mängi sugu mingit rolli. Kuigi üksikute indiviidide puhul võib see varieeruda, on meeste mutatsioonide arv võrreldes naistega keskmiselt ühe põlvkonna kohta ikkagi suurem.   Uute mutatsioonide otsimisel keskendusid teadlased laste DNA's esinevatele uutele mutatsioonidele, mis kumbagi vanema vastavates genoomilõikudes puudusid. Keskmiselt esineb igas järgmises põlvkonnas 100 miljoni nukleotiidi kohta vaid üks muutus. Muutunud nukleotiidide otsimist raskendavale asjaolule vaatamata õnnestus geneetikutel märgata sellegipoolest peaaegu kuute tuhandet mutatsiooni.     Väikese valimi ning ühe-lapseliste perede tõttu ei ole samas võimalik öelda, mis mutatsiooni kiiruses määravaks teguriks on. Ei ole võimalik isegi kindlalt väita, et samade vanemate kahe erineva lapse mutatsiooni kiirus oleks sama. See võib olla väga rangelt individuaalne. Viimane võib määravaks saada geneetiliste haiguste diagnoosimisel, mil koeproovid võivad sisaldada mutatsioone, mida ülejäänud keharakkudes ei leidu. Esimeses lähenduses tehtud prognoosid viitavad, et mutatsioonide kiiruses erineda inimeselt inimesele kuni kümme korda.   Mõningatel inimestel võib isegi esineda kaitsemehhanismid, mis mutatsioonide kiirust piiravad. Laiapõhjalisemaid järeldusi saab hakata tegema alles rohkemate perede detailsemal uurimisel. Näiteks võis mõningate mutatsioonide puhul määravakas saada just vanemate vanus, kuna mutatsiooni kiirus sõltub suuresti vanusest. Samuti oleks vaja arvesse võtta ka keskkonna tingimusi.   Töörühma uurimus ilmus 12. juunil ajakirjas Nature Genetics. 
