Uus supernoova klass paneb suguvennad kahvatuma
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa California Tehnoloogiainstituudi astronoomide juhitud töörühm on viimase kuue aasta jooksul sooritatud vaatuste põhjal tuvastanud uue supernoova klassi, mis on seni tuntud Päikesest 10 miljardit korda eredamatest plahvatustest veel ligikaudu kümme kuni sada korda võimsamad.   Päikesest mitmeid kordi massiivsemate tähtede elupäevad lõppevad plahvatusega ning moodustavad seejuures supernoova. Harilikult on erinevate protsesside käigus vabanev energia hulk nii suur, et paneb isegi terve galaktika kiirguse selle kõrval kahvatuma. Seetõttu on supernoovad piisavalt hästi tuntud, et astronoomid saaksid neid galaktiliste tööriistadena kasutada.   Enamikel juhtudel vabaneb energia plahvatuse käigus tekkivate uute elementide radioaktiivsel lagunemisel  või plahvatusel eralduva soojuskiirguse kokkupõrkel eelnevalt tähe poolt väljaheidetud materjaliga.  Kõik muutus neli aastat tagasi, mil toona doktorikraadi taotlev Robert Quimby teatas seni teistest vaadeldud supernoovadest kümme korda energeetilisema sündmuse avastamisest. „Toona arvasin, et SN 2005ap on lihtsalt eredam hästi määratletav supernoova. Hilisemad vaatlused paljastasid aga midagi muud,“ meenutas Quimby ERR-le antud intervjuus.   Mõni aeg hiljem, 2008. aastal, vallutas meedia pealkirjad oma ebatavalise valguspektri tõttu Hubble'i kosmose-teleskoobi poolt märgatud SCP 06F6.  Viimane mõistatuse tüki paika nihkumiseks kulus aga veel aasta, kui PTF (Palomar Transient Factory) avastas veel neli eelnevatele sarnast sündmust. „Kuna uued avastatud sündmused asusid eelnevatest kosmilise kauguse mõttes vahepeal, sai selgeks, et tegu on lihtsalt nihkunud spektriga. Kõikide vaadeldud supernoovade iseloomulikud spektrijooned olid tegelikult samad,“ naeratas nüüdne postdoktor.   Erinevalt teistest supernoova tüüpidest on uue klassi supernoovad nendest keskmiselt umbes kümme korda hele- damad. Samuti ei kiirga need peamiselt valgust nähtavas spektriosas vaid ultraviolettvalguse piirkonnas. „Lõplikult eristab neist teistest universumi laialt levinuma elemendi  - vesiniku – spektrijoonte puudumine. Registreeritud vesiniku aatomitele sarnase kiirguse andsid tõenäoliselt hoopis ioniseeritud süsiniku aatomid,“ lisas Quimby. Kuigi uus klass on teistest seeläbi paremini eristatav, ei oska astronoomid nende päritolu kohta midagi kindlalt öelda.   Enne ja pärast. Uue supernoova klassi esindajad panid taeva särama. Caltech/Robert Quimby/Nature Samas on üpris kindel, et need ei teki radioaktiivsete elementide nagu nikkel-56 lagunemisel. Viimane nõuaks, et tähest vabaneks korraga ebarealistlikes kogustes energiat. Seega arvab Quimby, et tegu on pigem hiidtähtedega, mille mass on Päikesest keskmiselt sada korda suurem. Nii suured tähed on äärmiselt ebastabiilsed. „Pulseeriva paari-ebastabiilsuse* tõttu paiskab täht massiivsetes kogustes materjali enne supernoovaplahvatust seda ümbri- tsevasse ilmaruumi, millest enamuse moodustab selle väikese massi tõttu vesinik,“ selgitas postdoktor. Viimane annaks vaadeldavale spektrile seletuse.   Mõneti põnevama võimalusena oleks võimalik supernoovade ebaloomulikku eredust selgitada magnetaride abil. Supernoova plahvatusel tekkida võivad Maast miljon miljardit korda tugevama magnetväljaga vähe tuntud neutrontähed astuksid plahvatusel välja heidetava materjaliga vastastikmõjusse ning muudaksid seda tunduvalt eredamaks. „Me küll ei oska täpselt mehhanismi kirjeldada, aga see peab toimuma. Ioniseeritud materjal pidurdab magnetaride pöörlemist ja selle käigus vabanev energia peab kuhugi minema!“ teatas astronoom.   Kuna eksperimentaalselt on magnetaride omaduste kohta andmeid suhteliselt vähe kogutud, avaks see võimaluse mõningaid omadusi supernoovade vaatlemisel täpsustada. Kuigi neutrontäht on ise supernoova materjali sisse peidetud, teevad kaasaegsed mudelid nende spektri ja fotomeerilise evolutsiooni kohta ennustusi, mis sõltuvad näiteks nende pöördemomendist ning magnetväljast. Kui mudelid paika peavad, peaks Quimby sõnul olema võimalik nende algse magnetvälja ning pöörlemiskiiruse kohta andmeid koguda.  Lisaks loodab astronoomide kogukond nende abil hankida infot ka varases universumis toimuvate protsesside kohta. Seni on kõik leitud kandidaadid pärit kääbusgalaktikatest, mille metallisus ehk heeliumist raskemate elementide hulk on väike. Sarnased tingimused valitsesid ka mõnesajad miljonid aastad pärast Suurt Pauku. „On kindel, et uut tüüpi supernoovade tekkimist mõjutab suuresti keskkond ning ka arvatavasti metallisus, seega võisid need olla miljardeid aastaid tagasi märksa sagedasemad (sündmused),“ spekuleeris postdoktor.   Nii või teisiti ootab astronoome ees uus tööpõld. Kuigi kuus kandidaati olid piisavad, et kinnitada uue supernoova-klassi olemasolu, jäävad nende omadused veel mõneti häguseks. Edasiseks uurimiseks peaks aga kandidaatobjekte piisavalt leiduma. Kohalikus universumis on neid iga tuhande supernoova kohta umbes üks. Kuna aga need on teistest tunduvalt heledamad, peaksid observatooriumite poolt registreeritavatest supernoovadest need moodustama umbes sajandiku.  „Igajuhul tõestab see, et astronoomia on veel üllatusi täis ning kõik suured avastused ei ole veel tehtud, naeratas Quimby.   Töörühma uurimus ilmus 9. juunil ajakirjas  Nature.  * - <Tähe eluea lõpul selle sisemuses toimuvad termotuumareaktsioonide käigus vabaneb korraga järjest enam energiat ning selle kiirgusspekter nihkub kõrgema energiaga gammakiirte poole. Kuna tekkiv kiirgus on võimeline tähe sisemuses läbima suhteliselt pikki vahemaid, saab see eelnevalt neeldumata aatomitega põrkuda. Gammakiirte ja aatomite kokkupõrkel tekivad positronide ja elektronide paarid, mistõttu nihkub paigast kiirguse rõhu ja gravitatsiooni vaheline tasakaal. Paarid kiirendavad ajutiselt tähes aset leidvaid termotuumareaktsioone. Viimase tulemusena hakkab täht pulseerima (või paisuma-kokkku tõmbuma), pulseerimise käigus heidetakse suur osa välimistes kihtides paiknevast vesinikust ilmaruumi.> 
