Kvantbitid kustutavad keskkonna kargeks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvahelise teoreetilise füüsika töörühma sõnul võib arvutiandmete kustutamine teatud juhtudel vastupidiselt traditsioonilisele vaatenurgale hoopiski kvantarvuteid jahutada, mis avab ühe informaatika põhiprintsiibi trotsimise läbi tee nii võimsamate arvutite, kui ka kiiremate arvutusteni.   Arvutitest eraldub töötamise ajal soojuskiirgust, kuna nende poolt tarbitav elektrienergia muutub lõppkokkuvõttes soojuseks. Teada-tuntud fakti toetavad nii füüsika, kui ka informaatika põhitõed. Veelgi enam, eralduv soojus seab piirangud ka arvutusprotsessorites kasutavate transistorite paigutusele.   Juba 1961. aastal tõestas füüsik Rolf Landauer, et arvutimälust andmete kustutamisel eraldub ükskõik millisel juhul soojust. Landauer'i printsiip sätestab isegi, et teatud hulga aritmeetiliste tehete arvu korral eraldub arvutustel nii palju soojust, et seda ei ole enam võimalik hajutada. Ennustatakse, et piiranguni jõutakse järgmise 10-20 aasta jooksul. Siiski võib kvantfüüsika veidratel nähtustel termodünaamika seadustele ootamatu mõju olla.   „Tegelikult läheneme me antud protsessides toimuvale füüsikale täielikult uuest küljest,“ naeratas Renato Renner, ajakirjas Nature ilmunud uurimuse juhtiv autor intervjuus ERR-le. Teoreetikute grupp jõudis järeldusele, et energiat kulutatakse andmete kustutamiseks vaid juhul, kui pole teada, mis andmetega parasjagu tegu on. Seetõttu pole vaja ideaalis klassikaliste arvutite puhul selleks üldse energiat kulutada. Kvantarvutite korral võib aga isegi nimetatud protsessiga arvutit jahutada või isegi seeläbi süsteemist kasulikku tööd eraldada.   Viimane ei tähenda siiski, et lähenemisviis rikuks kuidagi termodünaamika teist seadust. „Kohe kindlasti ei ole tegu igiliikuri loomisega vaid lihtsalt kavala viisiga, kuidas arvutiteadust edendada,“ sõnas Renner. Arvutibittide kustutamisel eraldatav töö on rangelt ühekordne, milles mängib kandvat rolli tervet mõistust eirav kvantpõimingu nähtus. Viimase kohaselt jäävad samast allikast pärit osakesed omavahel seotuks ükskõik millise vahemaa tagant. Lisaks määrab põimolekus kvantbittide paari ühe seisundi väljalugemine ka justkui ülevalguskiirusega ära teise kvantbiti oleku lugemi.   Renner koos oma kolleegidega ei põimi aga oma töös mitte niivõrd kahte kvantbitti vaid moodustavad paari pigem kvantbitist ning kvantmehaanilisest vaatlejast, keda kutsuvad hellitavalt Quasimodoks. Kvantpõimingu loomiseks on aga vaja kulutada energiat. „Seega saab arvutiandmete kustutamisel eelnevalt kulutatud energia lihtsalt tagasi, ilma, et see kuidagi arvutile piiranguid seaks,“ selgitas füüsik. Lisaks ebatraditsioonilise Quasimodo kaasamisele muudab töö revolutsiooniliseks informaatika ning füüsika entroopia kontseptsiooni ühildamine.   Informaatikas on entroopia informatsiooni tiheduse ühik. Näiteks kirjeldab see, kui palju mälu kulutataks andmehulga optimaalsel talletamisel. Füüsikas tähistab see aga süsteemide korratust ning termodünaamikas on see harilikult võrdne süsteemile soojusenergia lisamisega. Füüsikute töörühma sõnul tähistab entroopia mõlemal juhul võrdväärset asja – teatud tüüpi teadmiste puudulikkust.   Entroopia on seega aga rangelt vaatlejast sõltuv. Juhul, kui kaks erinevat inimest või vaatlejat kavatsevad teatud andmehulka kustutada ning ühel on kustutava süsteemi kohta rohkem informatsiooni, kulutab ta ka selleks vähem energiat. Tema jaoks on süsteem algselt korrastatum. Kvantvaatlejal nagu Quasimodol võib aga süsteemis leiduvate andmete kohta kvantpõimingu läbi omada 'rohkem kui täielikku teadmist.' Seetõttu võib ka entroopia negatiivne olla ehk süsteemist võetakse soojust selle tekitamise asemel hoopis ära.   Rennerile ei paku avastuse juures aga mitte peamist huvi selle otsene tagajärg. (Ta oletab, et põhimõtet kontrollitakse nelja-kvantbitise süsteemi puhul juba lähitulevikus). Selle asemel laiendab tema arvates kontseptsioon tervet meie vaatenurka. „ Me ainult ei eelda, et vaadeldav süsteem on kvantmehaaniline. Me uurime pigem, kuidas töötleksime me informatsiooni, kui meil oleks klassikaliste ajude asemel hoopis kvantajud nagu Quasimodol,“ muheles Renner.   Töörühma uurimus ilmus 2. juunil ajakirjas Nature. 
