Imikud oskavad ratsionaalselt mõelda
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Science ilmunud pikaajalise uurimustöö tulemuse kohaselt on juba kaheteist kuu vanused imikud võimelised puhtalt loogilisteks arutluskäikudeks ning teha visuaalse informatsiooni põhjal tegema ennustusi tulevikus aset leidvate sündmuste kohta, isegi kui need ei ole varem aset leidnud.    Viimase 30 aasta jooksul on teadlased korduvalt näidanud, et juba imikutel on füüsilises maailmas toimuvatest protsessidest üpris hea arusaam. Nii paistavad nad teadvat, et objektid ei saa lihtsalt niisama tekkida ega kaduda või hetkeliselt oma asukohta muuta. Samuti on näidatud, et nad hoomavad ka statistilisi tõenäosusi, mis põhinevad juba kogetud sündmuste aset leidmise sagedusel.  Mil viimaseks on võimelised ka mitmed intelligentsemad loomaliigid, ei suuda need juba olemasoleva informatsiooni põhjal ennustada, mis tulevikus juhtuda võib, kui nad seda varem kogenud ei ole. Ajakirjas Science ilmunud uurimuses tõestab Ernő Téglás koos kolleegidega, et kaheteist kuu vanused imikud suudavad sellist loogilist mõtlemist aga juba rakendada.  Enamike sellised uurimused rajanevad nõnda nimetatud 'ootuste rikkumise' meetodile, mille käigus jälgitakse laste näoilmet tüüpiliste -ning ootamatute olukordade puhul. Imikud on ebaharilike olukordade nägemisel üllatunumad ning rohkem põnevil kui ootuspäraste puhul. Mil harilikult on  põnevusmomenti hinnatud pelgalt kvalitatiivselt, otsustas Téglás'i töörühm otseselt mõõta, kas laste üllatus on võrdeline olukorra ebatõenäolisusega. Varem on tõestatud, et imikute üllatuse suurus on võrdeline ajaga, mil nad konkreetset üllatusallikat vaatavad.  Imikutele näidati arvutisimulatsiooni, milles erinevad objektid teatava aja jooksul anumas selle seintega põrkusid, pärast mida üks nendest konteinerist avavuse kaudu välja kukkus. Näiteks ühel juhul põrkus selles kolm sinist ja üks punane objekti. Seejärel kaeti konteiner erinevateks ajavahemikeks kinni, mille jooksul üks objektidest väljus. Selgus, et lapsed olid enim üllatunud, kui avavusest kõige kaugemal olnud pall lühima (0.04 sekundi) ajavahemiku jooksul anumast välja kukkus.    Kui aga anum oli kinni kaetud pikemateks ajavahemikeks, näiteks kaheks sekundiks, muutus avavuse ning väljuva objekti vaheline vahemaa üllatusmomendi suurusega võrreldes vähem oluliseks. Põnevusmoment oli vaadeldav ainult juhtudel, kui väljus haruldasem punane pall. Ühe sekundilise anuma katmise puhul oli oluline nii objekti tüüp, kui ka väljumiseks kuluv aeg.  Tulemused on vastavuses nõnda nimetatud 'Bayesian'i ideaalse vaatleja' mudeliga, mis teeb loetud abstraktsete põhimõtete põhjal ennustusi objektide tulevase asukoha kohta. See viitab, et imikud kasutasid tõepoolest ratsionaalset mõtlemist, mitte sisetunnet.Järgmisena kavatseb töörühm mudelisse ja eksperimentidesse kaasata ka teisi laste poolt mõistetavaid kontseptsioone nagu gravitatsioon ja hõõrdejõud. Samuti kavatsetakse uurida, kas 3 -ja 6-kuu vanustel lastel on sarnane arutlusvõime juba välja arenenud.  Lisaks ainult inimloomusele omaste oluliste aspektide mõistmisele loodab töörühm uurimuses ka, et uurimustöö aitab kaasa ka uue põlvkonna robotite loomisele. Kaasaegsete robotite õppimisvõime on üpris piiratud ning täielikult iseseisvalt loodud kontseptsioonide välja mõtlemise võime puudub täielikult. Autorid spekuleerivad samas, et just ratsionaalne mõtlemine võimaldab noortel lastel neid ümbritsevat maailma progresseeruvalt kiiremini tõlgendama õppida.  Töörühma uurimus ilmub 27. mail ajakirjas Science. 
