Kuidas mõõta elektroni?
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaPärast kolmekuulist eksperimentide seeriat on Londoni laboratooriumis erakordse täpsusega kinnitatud, et elektron on sümmeetrilise kujuga. Tulemus välistab osa mõningate teooriate poolt ennustavatest LHC-s tekkida võivate osakeste olemasolu.Ühel väikseimal elementaarosakesel, elektronil on nii mass, kui elektrilaeng, ent sellel puudub nii struktuur, kui ka selgelt määratletav suurus. Sellegipoolest on sellel ruumis väga selge orientatsioon. Teadlased teavad, et see käitub justkui miniatuurse põhja -ja lõunapoolusega pulkmagnetiga, mis pöördub sõltuvalt seda ümbritsevast magnetväljast.  Samas arvatakse, et sarnast elektriväljast mõjutatavat elektrilist dipoolmomenti (EDM) ei olemas.Vähemalt keelab seda sümmeetria rikkumise tõttu osakestevaheliste vastastikmõju kirjeldav alustala – standardmudel. Küll aga  lubavad ajasümmeetria rikkumist mõningad standardmudeli edasiarendused, mistõttu saab nende paikapidavust kaudselt elektronide uurimisel kontrollida. Kuna tõenäolisemalt avalduks EDM vaid erakordselt tugevate elektriväljade mõjul, on selle kontrollimiseks sobilike eksperimentide läbiviimine äärmiselt raske. Reeglina kiirendavad elektriväljad elektronide liikumist, mistõttu põrkuvad need eksperimendiaparatuuriga.Jony Hudsoni juhitud töörühmal läks EDM olemasolu kontrollimine korda aga ytterbiumfluoriidi molekulis leiduvate valentselektronide kasutamisega. Tugeva elektrivälja mõjul peaksid elektronid EDM-i olemasolul „võbisema“ hakkama, kuna magnetiline dipoolmoment mõjuks sellele ristuva nurga all, ent midagi sellist ei toimunud. Viimane annab alust arvata, et elektronid on siiski võrratult sümmeetrilised, kuna EDM-i ei registreeritud. Vähemalt on selle suurus väiksem kui 10,5E(-25)e m ehk suurusjägu vahe on võrreldav juuksekarva ja Päikesesüsteemi läbimõõduga.Tulemused võivad teadlastele, kes lootsid Suures Osakeste Põrgutis tehtavate eksperimentide põhjal leida kinnitust supersümmeetriale, masendavana mõjuda. Teooria kohaselt leidub igale osakesele tunduvalt raskem kaaslane, mis on praeguse ajastu energiate juures liiga ebastabiilseks muutunud. Supersümmeetria jääb aga elektroni 'ümmargususe' selgitamisega kimpu. Samas võiks elektronide asümmeetria või selle märgatava elektrilise dipoolmomendi olemasolu pakkuda selgitust eksistentsiaalsematele küsimustele, nagu miks koosneb universum ainest, mitte antiainest.  Täpsemalt on elektronid füüsikute huviorbiidis sellele näiliselt sarnase kontseptsiooni – vaakumi – tõttu. Tegelikkuses ei ole vaakum täiesti tühi, vaid selles tekivad määratult lühikesteks ajavahemikeks 'virtuaalsed' osakesed. Nende eksistents on nende otseseks mõõtmiseks liialt lühike, ent virtuaalosakesed jõuavad siiski tavapärast ainet nagu elektrone mõjutada. Mõningate füüsikute arvates annaksid just need elektronile tabamatuks jäänud elektrilise dipoolmomendi.Samuti on mõned virtuaalosakesed üks hüpoteetiliste osakeste alamklassidest, mida kõrgeid energiad kasutavates kiirendites loodetakse tekitada. Seega pakub elektronide dipoolmomendi otsingud omamoodi akent nähtuste uurimiseks, mis toimuvad 30 suurusjärgu võrra kõrgematel energiatel, kui Hudsoni ja tema kolleegide läbiviidud eksperiment.Kuigi Hudsoni eksperiment parandas reaalselt eelmist 2002. aastal toimunud eksperimendi tulemusi vaid 1,5 korda, kasutab see teistsugust lähenemist. Viimane võimaldaks EDM-i hinnangut veel 100 korda täpsemaks muuta, mis võib olla piisav, et elektriline dipoolmoment elektroni kontseptsioonis täielikult hüljata. Supersümmeetria väistamiseks piisaks tõenäoliselt, kui EDM-i ei leitaks ka 10 korda väiksemal energiaskaalal.Töörühma uurimus ilmus 26. mail ajakirja Nature. 
