Kuulujutud mõjutavad nägemistaju
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa  Kuulujutud mõjutavad kaudselt inimeste nägemismeelt häälestades seda alateadlikult kõrgendatult tähelepanu pöörama pigem liigikaaslastele, kellest nad on eelnevalt midagi halba või ebameeldivalt kuulnud. Teadlased on binokulaarse võistluse nähtust uurinud juba aastaid. Kui eri silmadele näidata erinevaid pilte, mida ei ole võimalik tervikpildiks kohaldada, tekib nende vahel ajus võistlusmoment. Kui see on viimaks erinevate tegurite põhjal valinud ühe nendest välja valinud, kogeb aju teadlikult neist vaid ühte, isegi kui silmad mõlemat pilti tajuvad.   Seega saab nähtust kasutada aju tehtavate teadvustamata otsuste uurimiseks. Nii on senised uurimused näidanud näiteks, et pigem teadvustatakse eredamaid, kontrastsemaid ning tugevamaid emotsioone väljendavaid pilte. Eric Anderson ja Erika Siegel Northeastern'i ülikoolist otsustasid aga väja segitada, mis rolli mängivad binokulaarses võistluses nii positiivse, neutraalse ning negatiivse sisuga kuulujutud või arvamused.   Esmalt näidati katsealustele pilte emotsionaalselt neutraalsete nägudega indiviididest ning seati nendega vastavusse erinevat tüüpi sotsiaalne informatsioon. Kui ekstreemsematel juhtudel märgiti, et pildil olev inimene oli klassikaaslast tooliga visanud, siis positiivsemates sisuga legendides, oli vaatluse all olev isik näiteks pimedat ostude tegemisega aidanud. Binokulaarse võistluse testis kõrvutati eelnevalt nähtud nägusid neutraalsete majapiltidega. Seejuures mõõdeti, vastavalt kui kaua näo või maja teadvustamine aega võttis.   Mõõdetud aeg võimaldas omakorda teadlastel välja selgitada, kui silmatorkav vaatluse all olnud nägu oli. Samuti leidsid Anderson ja Siegel, et eelnevalt negatiivse kuulujutuga kõrvutatud näod jäid katsealuste teadvusse kauemaks (4,9 sekundit), kui positiivse -või neutraalse sotsiaalse informatsiooniga vastavusse seatud (4,3 sekundit). Siiski on eelnevad uurimused näidanud, et negatiivne info on evolutsiooniliselt kergemini õpitav ning omastatav kui positiivne, mis võis katsetulemusi mõjutada. Seetõttu otsustas psühholoogidepaar eksperimenti mõningate täiustustega korrata.  Neutraalsed näod ja sotsiaalselt negatiivse, positiivse ja neutraalse sisuga legendid. Science/AAAS  Teises katses kontrollisid nad enne binokulaarse võistluse katset, kas eksperimendis osalenud on kuulujuttude ja nägude vastavuse teadlikult meeldejätnud. Samuti lisasid väidete valikkusse sotsiaalselt ebaolulisi valikuid nagu „isik käis juurekanalit puhastamas,“ „koges sooja päikesepaistet“ või „tõmbas toas kardinad ette.“ Eksperimendi tulemused olid eelnevale sarnased. Lisaks selgus, et sotsiaalselt ebaoluliste väidetega seotud indiviidide teadvustamise aegades ei olnud erinevusi, hoolimata sellest, kas need olid positiivsed, negatiivsed või neutraalsed.   Seega võib teadlastepaari sõnul väita, et aju märkab teadlikult pigem inimesele potentsiaalselt ohtlikemaid liigikaaslasi. Kuigi ajusse võib korraga jõuda mitu signaali, valitakse neist välja pigem edasisele eksistentsile olulisemat informatsiooni kandev. Teadvuse poolt reaalsusest konstrueeritav pilt on seetõttu alati teadvustamatult kallutatud. Kuigi Andersoni ja Siegeli sõnul võib pigem negatiivse ja halva märkamine kurva tõsiasjana tunduda, kujutab see endas teadvusevälist kaitsemehhanismi petiste ning valetajate eest.    Ebameeldivate inimeste pikem teadvusse jäämine võimaldab nägemismeelel nende võimaliku käitumise kohta pikemalt informatsiooni koguda. Kokkuvõtlikult märgib psühholoogidepaar seetõttu, et kuigi kuulujutte peetakse traditsiooniliselt halvamaiguliseks, kujutavad need endis asendamatut informatsiooniallikat. „See on äärmiselt võimas viis ning kerge viis teada saada, kellega sõbrustada ning veelgi tähtsamalt, keda vältida, seejuures ilma märgatava ajakuluta,“ kirjutavad Anderson ja Siegel uurimuses.   Töörühma uurimus ilmus 20. mail ajakirjas Science. 
