'Kodutud' planeedid võivad Linnuteele omased olla
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Kaks rahvusvahelist teadlasterühma on jõud ühendades leidnud viimaks tõendeid seni märkamatuks jäänud eksoplaneetide klassist, mis on oma ematähega gravitatsiooniliselt äärmiselt nõrgalt seotud või võivad isegi täiesti vabalt avakosmoses hõljuda.   Vaevalt kaks aastakümmet tagasi ei saanud astronoomid isegi täie kindlusega väita, et teiste tähtede ümber võivad planeedid üleüldse tiirelda. Tänaseks on avastatud neid aga rohkem kui pool tuhat ning parimatel juhtudel on võimalik kindlaks teha nende atmosfäärikoostis ja spekuleerida seal valitsevate ilmastikutingimuste üle. Eksoplaneetide uurimisest on vaieldamatult saanud üks astronoomia teadusharu pioneeralasid.   Iga aastal leiavad üha enam seni vaid teoreetilisteks konstruktsioonideks peetud oletusi vaatlustulemuste näol kinnitust. Seetõttu ei pruugi teade uue eksoplaneetide alamliigi avastamisest väga suurt üllatust valmistada. MOA ja OGLE töörühmade poolt leitud kümme ematähe kaotanud Jupiteri-klassi planeeti tähendavad aga, et iga galaktikas leiduva peajada tähe kohta võib leiduda  ~1,8 eksoplaneeti. Avastatud planeetide nõrk või pea täielikult puuduv gravitatsiooniline seotus läheduses asuvate tähtedega viitab, et isegi tähtedevaheline ruum võib sellistest objektidest kubiseda.   Kuna leitud eksoplaneedid asuvad lähimatest tähtedest 10-500 AÜ (Maa ja Päikese-vaheline kaugus) kaugusel, ei saanud nende leidmiseks kasutada tavapärasemaid lähenemisviise nagu tähe radiaalkiiruse mõõtmist. Selle asemel lähtusid töörühmad gravitatsiooniläätse nähtusest, mida rakendatakse peamiselt tumeaine jaotuse uurimiseks. Kui vabalt hõljuv planeet vaatluse all oleva tähe ette satub, registreeritakse sõltuvalt planeedi massist, liikumiskiirusest ning selle kaugusest tähe suhtes viimase heleduses märgatavaid kõikumisi.   Samas ei saa Poola ja Uus-Meremaa gravitatsiooniliste mikroläätse observatooriumite mõõtmiste alusel täie kindlusega öelda, kas avastatud objektid pole tähtedega üldse gravitatsiooniliselt seotud. Teistes uurimustes käsitlevate Jupiteri-klassi planeetide omaduste põhjal saab töö autorite põhjal seda siiski oletada. Vaid väga vähesed avastatud massiivsetest eksoplaneetidest tiirlevad oma ematähe suhtes väga kaugetel orbiitidel või rohkem kui 10 AÜ kaugusel. Võrdluseks tiirleb Jupiter Päikesest kõigest 5,2 AÜ kaugusel.   Teadlasterühmad üritavad põhjendatud spekulatsioonide toetamiseks hankida endale objektidega seotud tähtede otsimiseks Hubbe'i kosmoseteleskoobi vaatlusaega. Ent isegi sellest ei pruugi planeediklassi olemasolu lõplikuks kinnitamiseks piisata, kuna planeetide ematähed võivad olla Hubble'i poolt täheldamiseks liialt tuhmid. Ainult kuulsa kosmoseteleskoobi järglane – James Webb'i komoseteleskoop – võib küsimusse lõplikult selgust tuua.  Samuti valitseb teatud ebakindlus töörühmade poolt tehtud ennustuste suhtes selliste hulkuvate planeetide arvu kohta. Uurimuse tulemuslikkuse kindlustamiseks võtsid astronoomid vaatluse alla galaktika keskmes eristatava tähtederikka mõhnaregiooni. Seega on tulemuste laiendamine tervele galaktikale küsitav. Vastupidise tõestamine võib osutuda aga raskeks, kuna 'mikroläätse sündmusi' leiti vaatluse all olnud 50 miljonist tähest mitu aastat kestnud vaatluste jooksul pelgalt 474 juurest ning omakorda nendest oli vaid kümne kestvus vähem kui kaks päeva.   Isegi, kui eelpool tõstatatud kitsaskohad lahenduse saavad, ei pruugita leitud objekte liigitada eksoplaneetide alla. Kui Rahvusvaheline Astronoomia Ühing (IAU) 2006. aastal viimaks planeedi mõiste ümber defineeris ning muuhulgas Pluuto planeetide hulgast välja arvas, otsustas IAU eksoplaneedi defineerimisega oodata. Avastatud objektid võivad seega eksoplaneedi mõistele veel kitsamad piirangud seada.   MOA ja OGLE töörühma uurimus ilmus 19. mail ajakirjas Nature. 
