Hüpotees: inimene väärib omaette geoloogilist epohhi
Mart ZirnaskSel nädalal püüti Londonis taas loksutada ideed, et mastaapselt keskkonda ümber kujundades on inimühiskonnad alustanud uut geoloogilist ajaperioodi – nn Antropotseeni. Kriitikud peavad sellist mõtlemist siiski veidi liiga enesekeskseks.Geoloogiline ajastik hõlmab tavaliselt kümneid miljoneid aastaid ning on eristatav muutustena Maal ladestunud kivimikihtides. Idee "Antropotseenist" – jätkuna praegusele Holotseenile – eeldab, et inimkond on suutnud maakoorde jätta loodusega võrreldavaid mastaapseid jälgi. Ent seda vaid paarisaja aastaga, alates tööstusrevolutsioonist.Erialaringkondades tiirles justkui ähvardav määratlus väikestviisi juba 1980ndail; laiemalt tuli sellega aastatuhande vahetudes välja Hollandi atmosfäärikeemik ja Nobeli laureaat Paul Crutzen. Teiste hulgas ka tema osavõtul arutati küsimust neljapäeval Londoni Geoloogiaühingu korraldatud konverentsil."Mõned arvavad, et see on ennatlik, võib-olla ülbevõitu, võib-olla totakas," rääkis Leichesteri ülikooli geoloog Jan Zalasiewicz Nature Newsile. Muuhulgas on tema juhtida ka küsimusega tegelev töörühm Rahvusvahelises Stratigraafia Komisjonis (ICS) – kogus, mis geoloogilist ajaskaalat vajadusel ametlikult ümber vaatab.Idee pooldajatel aga on, millest kinni haarata.Mis halvasti, see uuesti?Viidatakse, et põllumajandus ja linnastumine on ümber kujundanud enam kui poole Maa jäävabast pinnasest ning liigutab seda praegugi ringi kümmekond korda rohkem kui looduslikud protsessid. Ookeanide happesus tõuseb, ähvardades põhjakivimeid ja merikarpide kesti lahustades jätta põhja tuhatkonnaks aastaks selgelt nähtava tumeda "triibu" – sarnase sellega, mis märgib 55 miljoni aasta tagust üleminekut Paleotseeni ajastikust Eotseeni. Siis tõusis Maa temperatuur lühikese ajaga 6 kraadi. Pessimistlikumad sajandilõpu-stsenaariumid hoiatavad millegi sarnase eest ka praegu.Ent Antropotseen näitab end vahetumalt ka eluslooduses: California ülikooli ökoloogid kõrvutasid hiljuti ajakirjas Nature praegu ohus olevate liikide hüpoteetilist kadumist väljasuremisega, millesarnast on viimase 540 miljoni aasta jooksul nähtud vaid viis korda. Ning – kõik need on hiljem määratletud üleminekuna ühest geoloogilisest ajastikust teise. Ehk: inimtegevus on korraga ja väga suurelt mõjutamas mitut biogeokeemilist tsüklit, viidatakse Paul Crutzeni ja teiste poolt tänavu talvel Inglise Kuningliku Seltsi toimetistes ilmunud põhjalikus analüüsis.Iseäranis hoogustusid need protsessid II Maailmasõja järel, mil algas nobe rahvastiku- ja majanduskasv, nn Suur Kiirendus. Praeguseks ollakse jõudnud staadiumisse, kus inimkond täbarast seisust ka ise aru saab – teisisõnu, kogu jutt "Antropotseenist" rõhutab paljuski ka meie eneseteadvust ja siiski selget soovi olukorda parandada. "Esmakordselt ajaloos on inimene aru saanud ka sellest, kui palju temast tegelikult sõltub," arutleb New York Timesi keskkonnakolumnist Andrew C. Revkin.Alustame tuumasõjast?Skeptilisemad teadlased peavad uuele ajastikule mängimist siiski pigem tähelepanu taga ajamiseks. Ehk: tavaliselt kestab ajastik kümneid miljoneid aastaid; meie praegune Holotseen algas aga üksnes 11 700 aasta eest. Nii pressiks millegi uue sättimine praegusesse raami geoloogilise ajaskaala ebaloomulikult kitsaks (või võiks omakorda viia ka varasemate määratluste mõningase ümbervaatamiseni). Alternatiivina on pakutud antropotseeni mitte uue ajastiku, vaid sellest pisema, nn eana.Nii või teisiti peaks uue perioodi alguse kindlaks määrama mingi nn geoloogiline marker. Praegu pakutakse selleks näiteks varaste põllukultuuride settinud õietolmu 10 000 aasta tagant – ent ka setetes talletunud märke tööstusrevolutsiooni-järgsest õhureostusest. Või lõppeks radioaktiivseid isotoope, mis hoiavad maakoorel veel pikalt meeles 1945. aastat ja tuumarelvade leiutamist.Lõpliku otsuse langetab Rahvusvaheline Stratigraafia Komisjon, ent – varasemalt on geoloogilist ajaarvamist puudutavad vaidlused puhuti väldanud aastakümneid. Seni aga annab vaidlus geoloogidele "vabanduse püüda teha pisut väga huvitavat teadust", nagu mõtiskles komisjoni töörühma juht Jan Zalasiewicz.TÕNU MEIDLA: Vaja on usaldusväärset markeritEks seda ideed – põlistada inimtegevuse roll mingil moel geoloogilisse ajaarvamisse – on ikka ja jälle arutatud. Ja tõesti: inimesi on varsti 7 miljardit. Neile, kes tulevikus kivimite läbilõiget analüüsivad, on jäljed meie keskkonnamõjust üsna tõenäoliselt näha.Teisest küljest peab paika ka see, et geokronoloogiline tabel loodi taustsüsteemiks Maa ajaloole. Selleks, et analüüsida perioode, mille pikkus on kümneid kuni sadu miljoneid aastaid. Praegune ajastu Kvaternaar aga on pikkusega alla kolme miljoni aasta, ja kui me püüaksime geoloogilise ajaskaala õigete proportsioonidega välja joonistada, tekitaks juba selle kujutamine raskusi. Antropotseeniga, kui see oleks kvaternaarist oluliselt lühem, läheks ilmselt veel keerulisemaks.Mistahes üksuse praktiliseks kasutamiseks oleks vaja väga usaldusväärset piirimarkerit. Midagi, mis võimaldab eristada uue perioodi geoloogilises läbilõikes väga selgelt ja võimalikult paljudes maailma punktides. Ütleme nii: pole kasu antropotseenist, mis on küll hästi mõõdetud, aga hiljem geoloogilistel töödel halvasti leitav ehk konkreetse kihina halvasti piiritletav.Tõsi, näiteks radioaktiivsuse taseme tõus 20. sajandil on ilmselt küll jätnud Maa ajalukku kustumatu jälje. See võiks ehk tõsiseltvõetava kriteeriumina arvesse minna – kui me ka emotsionaalselt tahaksime siin vastu vaielda.Samas näiteks ookeanid muutuvad geoloogilises ajas küll suhteliselt kiirelt – aga siiski mitte nii äkiliselt, et lähimineviku muutusi saaks hea markerina kasutada. Pealegi, suurt hulka vastasmõjusid, mida ookeanides toimuvad muutused kaasa toovad, alles hakatakse kompama. Mis tegelikult juhtub, seda pole lihtne ette näha.Nii või teisiti, konsensuse saavutamine – olgu see milline tahes – võtab aega. Skeptikuid on seoses selle teemaga palju. Aga alusetu see küsimusepüstitus samas kindlasti ei ole.* Tõnu Meidla on Tartu Ülikooli paleontoloogia ja stratigraafia professorVaata veel:Paul Crutzeni jt sisukas analüüs (Philosophical Transactions of the Royal Society A, jaanuar 2011, PDF)Human influence comes of age (Nature News) Confronting the 'Anthropocene' (Andrew C. Revkin, NYT keskkonnablogi Dot Earth)
