Kildagaasipalavik saastas ameeriklaste joogivee
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimastel aastatel potentsiaalikaks energiavarude täiendajaks peetud kiltkivist maagaasi eraldamise tehnika saastas USA vastavate gaasimaardlate lähistel elavate inimeste joogivee kaevud metaaniga, otseselt joogivee kvaliteeti mõjutamata kätkevad veest eralduvad gaasid plahvatus -ning lämbumisohtu.   Kuigi esimene teadaolev horisontaalne puurauk rajati Texases kiltkivisse alles 1929. aastal, on lähenemiviis kasumlikuks muutunud alles viimase kuue aasta jooksul. Sügavale maapõue pumbatava vee surve purustab kiltkivi lademed, mis vabastab omakorda seal peituva maagaasi. Kuigi tehnoloogiarevolutsiooni peamisteks võitjateks võib pidada USA-d ja Kanadat, leidub gaasitootmiseks sobivaid maardlaid hinnanguliselt 32 riigis, Euroopa Liit alustas oma territooriumil leiduvate energiavarude kaardistamist 2009. aastal.   Ennustatakse, et kildagaasi buumi jätkumisel moodustab see näiteks Ühendriikide gaasitoodangust 2035. aastaks 47%-ni. Ökonoomseks lahenduseks peetud tootmisviis on viimastel aastatel muutunud järjest vastuolulisemaks. Mõningatel juhtudel võisid puuraukude lähistel elavad inimesed demonstreerida, kuidas nad otseses mõttes võisid oma joogivee põlema süüdata. Oscarile kandideerinud filmi Gasland'i dramaatilistest kaadritest hoolimata ei oldud küsimust seni kontrollimisprotsessi rakendavates teadusajakirjades laialdasemalt lahatud.   Esmaspäeval ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimuses selgub, et metaanitase on Pennsylvania osariigi aktiivsel puurimisalal paiknevates kuni 100 meetri sügavustes kaevudes ligi 17 kordselt kasvanud. Kõrgendatud metaani kontsentratsiooni võis täheldada umbes 1000 meetri sügavustest puuraukudest kuni kilomeetri kaugusel. Veest leitud kemikaalide ning isotoopide analüüs näitas, et valdav osa 19-64 metaani-osakesest miljoni kohta pärines just kildagaasimaardlatest ning ei olnud  bakterite elutegevuse tulemus.   Uurimuses antud hinnangu kohaselt võib metaan sattuda joogivette, kas puuraugu rajamisel betoonvooderdisse jäänud õhukanalite läbi või kiltkivi hüdraulilisel purustamisel maapinda tekkivate pragude kaudu. Kui esimesele võimalusele on võimalik suhteliselt kergesti lahendust leida, võib teine kujutada endas meetodilist viga, mis seaks kildagaasi tootmisele tõsised piirangud. Vastuseks uurimuse leidudele on Ühendriikide energiasekretär Steven Chu kutsunud komisjoni, mis 90 päeva jooksul peaks leidma võimalusi, kuidas tootmisprotsessi ohutumaks muuta.   PNAS-is ilmunud artikli leidudega kaasnenud soovituskirjas näeb uurimuse esimene autor peamist lahendust puurimisega seotud regulatsioonides. Näiteks ei ole hetkel üheski osariigis puuraukude rajamisel kohustuslik teha täielik piirkonna kivimikihtide geoloogiline analüüs. Viimase käigus uuritaks purustatava kiltkivikihi ning maapinna vahele jäävate kivimikihtide võimet gaasi ülespoole lekkimist takistada. Gaasitööstus on aga ettearvatult uurimuse tulemused kahtluse alla seadnud ning väidab, et meetodi kasutamise käigus tekkiva võivad praod on nagunii äärmiselt altid taas sulguma.   Samuti on näiteks Ameerika Gaasi Assotsiatsiooni (AGA) president  Dave McCurdy eelnevalt korduvalt maininud, et leidub jõude, kes kildagaasi tootmisele omadel eesmärkidel tõsiselt vastu seisavad. Nii või teisiti näitab probleemiga tegeleva komisjoni kokkukutsumine siiski, et gaasitööstus peab tulevikus kas rangematele reeglitele alluma või gaasitootmisvõimalusi kusagilt mujalt otsima.      Töörühma uurimus ilmus 9. mail ajakirjas Proceedings of National Academy of Sciences. 
