Komeedipommitus tõi Titanile atmosfääri
  Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Päikesesüsteemi tihedaima atmosfääriga kuu Titani ümbritsev tihe lämmastikurikas gaasiümbris võis tekkida sadu miljoneid aastaid pärast oma sündi, mil nimele kohase 'Hiliseks Suureks Pommituseks kutsutud' perioodi käigus Päikesesüsteem meteoriitide, komeetide ja asteroididega üle külvati.   Kui Cassini satelliit Huygens'i-nimelise sondi kuus aastat tagasi Titani suunas teele saatis, olid astronoomid juba ammu kuud ümbritsevast paksust gaasiümbrisest huvitatud olnud. Ürgse Maa elavaks mudeliks kutsutava planeedikaaslase atmosfääri moodustab Maale sarnaselt enamuses lämmastik. Kuid lisaks peamiselt metaani -ja etaanipõhine keemiale on ka mõningaid erinevusi. Teadlased pole siiani suutnud selle tiheda atmosfääri kujunemisse selgust tuua.   Traditsioonilistes mudelites on alati eeldatud, et see tekkis kuu enda vulkaanilise tegevuse ning seda tabava ultraviolettkiirguse tagajärjel. Nende kohaselt oli Titan minevikus tunduvalt soojem. Seega valas Huygens debatti ainult õli tulle, kui Cassini teadlased viimaks teatasid, et see on äärmiselt ebatõenäoline. Ajakirjas Nature Geosience ilmunud uurimuses tõestas Jaapani töörühm aga nüüd laserkiirendeid kasutades, et kuu atmosfäär tekkis ligikaudu 4 miljardit aastat tagasi, kui Päikesesüsteem sagedaste asteroidi ja meteoriidi pommituste tagajärjel kosmiliseks lasketiiruks muutus.   Mitmete teooriate alusel saabus lämmastik Titanile just komeetide ning asteroididega. Yasuhito Sekine juhitud töörühm nii ei arva. Gaas oli kuul juba selle asemel tekkimisest saadik ammoniaaki suletuna olemas. „Meie eksperimentaalset kogutud andmed näitavad selgelt, et ülisuurtel kiirustel toimuvad kokkupõrked oleksid väga efektiivselt kuul leiduvast ammoniaagist molekulaarse lämmastiku vabastanud,“ sõnas Sekine ERRle veendunult. Veelgi enam, erinevalt enamikest seni välja pakutud hüpoteesidest on see eksperimentaalselt kontrollitav.   Sekine kontrollis koos kolleegidega esmalt laserkiirendite ja kullast, plaattinast ning vasest projektiilidega ammoniaagi -ja veejää segu pommitades, kas Saturni poolt kosmilisele räbule antav kiirendus oleks lämmastiku vabastamiseks üleüldse piisav. Eksperimentide kohaselt oleks vajaliku efekti loomiseks piisanud ligikaudu 5,5 km/s Titaniga põrkuvatest kehadest, kui need oleks kokku kaalunud ligikaudu 330 miljon miljardit tonni. Toonane Päikesesüsteemi välisosadest lähtuv pommituslaine oleks selleks täiesti piisav olnud.   Samas jätab töö endale ka mõningast eksimisruumi, hoolimata sellest, et vee ja ammoniaagi segu aurustamiseks vajalik rõhk oli nii katsetes, kui ka miljardeid aastaid tagasi täpselt sama.. „Päris Titaniga põrkuvate komeetide tekitatavad kraatrid oleksid olnud umbes 10-50 kilomeetrise läbimõõduga, meie pidime leppima umbes 1 mm-ga,“ tõdes Sekine. Sündmuste mastaapide erinevus oleks mõjutanud aurupilvede jahtumise kiirust, mis muudab omakorda atmosfääri lõplikku koostist. Lisaks ei suuda töö lahendada aastaid kestnud vaidlust, kas Titanil oli juba tekkimisest saadik atmosfäär, kuna see oleks kokkupõrgete käigus hävinenud.   Kui aga tulevikumissioonid gaasihiiglaste juurde peaksid Jaapani töörühma järeldusi kinnitama, saadaks see astronoomid tagasi joonistuslaudade juurde. Meteoriidipommitus oleks mõjutanud ka  ülejäänud gaasihiidude ümber tiirlevate jäiste kuude atmosfääride kujunemist. „Enamalt jaolt rakendame me kahte atmosfääri kujunemise stsenaariumi – see tekibkas tähtedevahelise molekulaargaasi püüdmise läbi või planeedi tekkimisele järgnenud gaasieraldumise sündmused. Uus tekkemehhanism võib minu arvates meile aga kolmanda võimaluse avada,“ loodab astronoom   Võimalikud selgitused avavad samas jälle ja jälle uusi küsimusi. „Kuigi Sekine ja tema kolleegide lahendus on elegantne, lisab see tulevikumissioonide vaatlusprogrammi uusi tahke. Esiteks oleks vaja teada saada, kuhu kadusid Titanilt kokkupõrgetel tekkinud kraatrid. Kas Titani pind on tunduvalt noorem? Me tõesti ei tea,“ mõtiskles Catherine Neish John Hopkinsi ülikoolist.   Töörühma uurimus avaldati 8. mail ajakirja Nature Geoscience veebiväljaandes. 
