IQ-testi tulemus näitab ka motiveeritust
Toimetas Mart ZirnaskInimese motivatsioon IQ-testi sooritamisel võib selle lõpptulemust kujundada palju suuremal määral kui tavaliselt eeldatakse, näitas Ühendriikide Pennsylvania ülikooli teadlaste analüüs."Intelligentsus on see, mida testid testivad," kirjutas 1920ndail Harvardi ülikooli eksperimentaalpsühholoog Edwin Boring – viidates asjaolule, et IQ-testide väljatöötamise tuhinas on nn arukuse enese määratlus ikka veel hägune.Vaidlused IQ-testide ümbert pole praeguseni lahtunud: mida need õigupoolest näitavad? Kas testi tagajärg sõltub inimese rassist? Jne. Muuhulgas eeldatakse arukustesti tulemuste hindamisel enamasti ka seda, et küsimustiku täitjad pingutavad maksimaalselt. Tegelikkuses aga võib nende motivatsioon suurel määral erineda, ja seeläbi kujundada ka tulemust.Pennsylvania ülikooli teadlased vaatlesid varasemate uurimuste põhjal just sellega seotud aspekte: nii motivatsiooni mõju IQ-testi tulemusele kui seda, kui õnnestunult noore inimese poolt antud test üldse tema edasist edukust, elus läbi löömist, peegeldab.Esmalt analüüsis psühholoogiadotsent Angela Duckworthi töörühm mitukümmet varasemat katset, kus noortele ja lastele pakuti hea testitulemuse eest rahalisi preemiaid. Ning: ilmnes, et eelnevalt lubatud "meeleha" nihutaski intelligentsuskvooti selgelt ülespoole; seejuures kerkis tulemus seda enam, mida suurem oli lubatud autasu. Näiteks: kui keskeltläbi näisid 1-10 dollarini ulatunud preemiad andvat IQ-testi skaalal kümmekond "lisapunkti", siis neist suurim, kümnedollariline tasu tõstis tulemust teadlaste hinnangul rohkem kui 20 punkti.Teiseks vaadeldi mitmefaasilist katset Wisconsini ülikooli teadlastelt: 1980ndate lõpul olid nad filminud mitmesaja teismelise poisi IQ-testi sooritust ning hinnanud hiljem videopildi põhjal juntsude motivatsiooni: kuivõrd nad haigutasid, ebalesid, ringi vahtisid või süvenenult pingutasid.Kümmekond aastat hiljem intervjueeris uurimisrühm osalt samu poisse töö- ja haridusalaste arengute asjus. Sealt peegelduvat vaatles nüüd Duckworthi uurimirsrühm. Vastavate matemaatiliste mudelite abil hinnati, et erinevused IQ-testi aegses motiveerituses haakusid üsna veenvalt erinevustega selles, kui kaua poisid koolis käisid, kas hilisemas elus tööd leidsid ja kuivõrd osalesid kuritegevuses. Aga teisest küljest – seevastu poiste teismeea-õppeedukustega ühildus testiaegne motivatsioon kordades vähem.Ühtlasi ilmnes aga tõik, mida näitasid ka esimesed katsed rahapreemiaga: testiaegne keskendatus ikkagi olema kõrgem neil, kelle arukuskvoot on kõrgemal ka motivatsioonitegureid täiesti kõrvale jättes.Teisisõnu: lisaks taibukusele mõõdavad IQ-testid selgelt ka tahtejõudu – ent üksnes selle abil kõrget testitulemust siiski saavutada ei õnnestu, resümeerivad uurijad. Tugev vaimne pingutus nõuab ka andekust. Probleemiks on aga seejuures just testitulemuste tõlgendamine: motiveeritust tähelepanuta jättes – nagu sotsiaalteadustes ja mujalgi enamasti tehakse –  tegelikult tasakaalukat pilti ei saa.Uurimisrühma töö avaldati äsja Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes (PNAS).Vaata veel:Role of test motivation in intelligence testing (PNAS, aprill 2011)
