Sisekõrval avastati mälu funktsioon
 Toimetas Astra Kallasmaa    Teadlased on avastanud, et võnked sisekõrvas ei lakka kohe pärast heli vaibumist, mistõttu võib sisekõrval olla ka hiljutiste helide mehaanilise mälu ülesanne. Lisaks sellele, et need uurimustulemused aitavad mõista  helide tajumise keerukat protsessi, võivad nad valgust heita ka teistele hämmastavatele kuulmissüsteemi aspektidele- näiteks sellele, miks mõned helide vahele jäävad vaikuse hetked on tajumiseks liig lühikesed, nii et mõned heli katkemise hetked jäävad inimkõrvale tajumatuks.    Sisekõrvas asuv tigu täidab kuulmisorgani üesannet. Tigu on spiraalne vedelikuga täidetud struktuur, milles asub basilaarmembraan ja sellel omakorda kuulmisrakud. Kuulmisrakud tajuvad  heli poolt tekitatud basilaarmembraani võnkeid ning juhivad kuulmisinformatsiooni edasi närvisüsteemi. Osad kuulmisrakud vastavad basilaarmembraani võngetele kuulmistundlikkuse suurendamise ja sageduse valikuga mehhanismide abil, mis pole veel lõpuni teada.     Uurimuse põhiautor dr. Alfred L. Nuttalli sõnul reageerivad kuulmisrakud akustilisele stiimulile, mistõttu eeldati, et see lõppeb niipea, kui stiimul lakkab. Kuid uurimusest selgub, et mõned toonid annavad selliseid võnkeid, mis jätkuvad ka peale stiimuli lakkamist.    Katses kasutati anesteseeritud merisigu, kellel dr. Nuttall koos oma kolleegidega salvestas basilaarmembraani liikumist ja kuulmisrakkudega seoses olevat erinevatele helidele reageerimise võimet. Selgus, et peale stiimuli lakkamist jätkuvad võnked sõltusid helistiimuli ulatusest ja sagedusest ning isegi väikseim langus kuulmisvõimes tingis nende märkimisväärse vähenemise.    "Need võnked tunduvad olevat põhjustatud stabiilse jõu poolt sisekõrvas, mis on üks möödunud stiimulite lühiajalise mälu vorm. On oluline rõhutada, et kuigi meie uurimistulemused tõestavad selliste võngete olemasolu, on edasised uuringud vajalikud, et selgitada selle aluseks olevat mehhanismi," ütleb dr. Nuttall.      Autorid arutlevad oma töös ka peale helistiimuli lakkamist jätkuvate võngete võimalikku tähtsust helide tajumisel. "Võime eristada lühikesi vahesid pidevas helistiimulis on kõne äratundmise seisukohalt ülioluline. Need vahed peavad minimaalsest intervallist pikemad olema selleks, et neid oleks võimalik tajuda. Peale helistiimuli lakkamist jätkuvad võnked võivad osaliselt selgitada nende vahede tajumise raskust," selgitab dr. Nuttall.    Uurimus avaldati ajakirjas Biophysical Journal aprilli väljaandes.    
