Küpsisepuru ja mõtete lugemine
 Uus naine viis vaese puuraiuja lapsed  Hansu ja Grete metsa, et nad sinna ära eksitada ja lastekasvatamise  vaevast lahti saada. Esimesel korral see ei õnnestu, kuna Hans poetab  metsarajale kivikesi. Teisel korral pole lastel aga kivikesi valmis  pandud ja nad on sunnitud raja tähistamiseks poetama maha leivatükikesi.  Kahjuks söövad linnud leivapuru ära ja lapsed eksivad ning satuvad  inimsööjast nõia voli alla. Aga eks te teate seda lugu isegi.  Paljud siiski ei tea, et internetidžunglis  oleme samasugused eksinud lapsukesed, kelle rändlemisest jääb maha  arvukalt küpsisepuru. Tegemist on cookie nime all tuntud failidega,  mille abil on võimalik arvutikasutajat küllaltki hästi iseloomustada.  Kui interneti algusaegadel oli tegemist pigem arvutikasutajat nagu Hansu  või Gretet abistava nähtusega, siis tänapäeval on sama küpsisepuru  võetud kaustusele reklaamifirmade, aga ka kurjategijate poolt. Kuna  neid kahte rollikandjat on mõnikord raske teineteisest eristada, otsustas  suuri ja korralikke reklaamiagentuure ühendav Euroopa Reklaami Büroo  sätestada küpsise-failide kasutamise hea tava reeglid (pdf).  Uute reeglite järgi peaks saama veebilehtedele  heaks tavaks lõppkasutaja teavitamine tema küpsiste kasutamise praktikast.  Muuhulgas kirjeldatakse, mida, millal ja kuidas tema virtuaalruumi postide  juurde jäetud lõhnaga tehakse.  Lõplikud reeglid avalikustatakse  mai lõpus, aga juba täna on mitmed tuntud ettevõtted hakanud vabatahtlikult  nende soovitustega arvestama. Kogu tegevuse eesmärk on lappida ammu  murenema hakanud usaldust ja privaatsust puudutavat ebakindlust, mis  võib hakata pärssima inimeste valmidust uute e-teenuste ja kaupade  kasutamisel.  Rõõm omaette olemise ja jälitustegevuse  reguleerimise kaudu personaalse vabaduse kaitse võimaluste paranemisest  võib siiski jääda üürikeseks. Nimelt võib teadusajakirjast Nature lugeda, et meie igapäevase elu mõistmine  hargneb keset väliste tajumehhanisme üleujutavate stiimulite ja sisemiste  arutelude ja juurdluste ning mõtiskluste omavahelises võistlusolukorras.  Keegi ei tea kuidas inimene otsustab, mida tähele panna ja mille üle  mõtiskleda ja kuidas ta üleüldse reguleerib väliste stiimulite vastuvõtmist.  Küll aga demonstreerisid California Tehnoloogia Instituudi teadlased  ajju paigutatud elektroodide abil, kuidas katsealuse peas toimus füüsiliselt  väliste piltide ja mällu peidetud nn tuttavate nägemuste vaheline  närvikeskuste poolt korraldatud valiku protsess, mille tulemusel inimese  teadvusesse tekkis lõplik kuvand või pilt.  Püüdes keerulist asja lihtsa näitega  seletada, siis meie aju pole peegel, millel kajastub koopia füüsilisest  maailmast, vaid meie tajutud pilt pärismaailmast on tegelikult aju  töö vili, mis ei pea pärismaailma originaaliga sugugi üks-üheselt  kattuma. Näiteks kasutavad seda efekti edukalt ära  mustkunstnikud. Veelgi igapäevasemaks näiteks on aga meie unenäod,  milles pilt sünnib füüsilise maailma signaalidele suhteliselt vähe   võimalusi andes.  Kui nüüd küsida uuesti, et mida  ikkagi need teadlased siis tegid, siis lihtne vastus oleks –  neil õnnestus näha, kuidas toimib meie alateadvus. Teadlasterühma  liidriks olnud Dr Moran Cerf tunnistas, et nad püüdsid vaadata inimeste  unenägusid. Esmalt nad uurisid, kuidas inimeste ajurakud reageerisid  näiteks Marilyn Monroe pildile. Seejärel õppisid nad arvukate piltide  põhjustatud reaktsioone analüüsides põhimõtteliselt närvirakkude  pealt lugema, mida kastealused nägid.   See tähendab, et põhimõtteliselt  on tegemist mõtete lugemise masina loomisega. BBC kommentaator teeb  veelgi praktilisema järelduse – edaspidi pole sul vaja e-kirja kirjutada,  sest piisab vaid mõtlemisest, mis siis arvuti ära loeb ja edastab  need kirjasaaja pähe. Küpsis-failide kasutamisel viisakust taotlevate  reklaamifirmade eneseregulatsioon paistab mõttepolitsei masina loomise  kõrval tühise naljategevusena.
