Korratus ja sallimatus käivad käsikäes
 Toimetas Jaan-Juhan OidermaaHollandi sotsiaalpsühholoogide uurimuse kohaselt on keskkonna korrastatusel ning struktureeritusel otsene psühholoogiline mõju inimeste sallivusele ning stereotüüpide loomisele, mis juhib tähelepanu elukeskkondade detailplaneeringute tähtsusele. Veidi vähem kui aasta tagasi tabas Hollandit üheksa päeva kestnud koristajatestreik. Streigi lõpuks olid linnad täis prügi ja vajasid hädasti koristamist. Seal hulgas ka Utrechti rongijaam, mida kasutavad iga päev tuhanded reisijad. Esteetiliselt just mitte kõige nauditavamal vaatepildil võis olla aga rongijaama kasutanud inimestele alateadlikult hoopis ebameeldivam mõju. Inimestel on alateadlik vajadus korra järgi ning üritavad seda otsida igal võimalikul momendil. Kõige teadlikumalt tajutakse seda füüsilises maailmas, millel on kaudne mõju ka metafüüsilises maailmas toimuvale. Ebakõlad reaalsuse korrastatuses ja sümmeetrias viivad  katsetele luua seda oma kujutleimas. Otseselt tähendab see ka oma liigikaaslaste sildistamist ja juba eelarvamuste põhjal välja kujunenud stereotüüpideks liigitamist. „Meie eelnevad uurimused on näidanud, et korrastatus võib olla seotud vajadusega stereotüüpide loomiseks. Samas ei olnud me ikkagi päris kindlad, mis korrastatuse tüüp täpselt selle taga on,“ sõnas uurimuse kaasautor Siegwart Lindenberg ajakirjale Science. Seega avas Utrechti rongijaam suurepärase võimaluse selle eksperimentaalseks kontrollimiseks. Õndsas teadmatuses hollandlaste jaoks tähendas see õuna või šokolaadi eest nende alateadliku sallivuse ja stereotüüpideks jagamise vajaduse kontrollimist. Esimese eksperimendi käigus paluti 40 reisijal täita küsimustik oma tunnete vähemuste nagu homoseksuaalide ja mustanahaliste ning ühiskonna enamuse ehk hollandlaste vastu. Uurimuses osalejad suunati küsimustikku täitma kuuekohalisele pingile, mille ühes otsas istus erinevates variatsioonides kas mustanahaline või valge inimene. „Eelnevalt kontrollisime me, et mõlemate kõik olulised jooned nagu riietus, vanus, sõbralikkus ning veetlus oleks identsed,“ lisas uurimuse esimene autor Diederik Stapel ERR-le.   Ootustele kohaselt istusid statistiliselt valge nahatüübiga osalejad mustanahalisest kaugemale kui valgele noormehele. Mõne nädala pärast puhtas rongijaamas korraldatud eksperimendis istusid küsitletud aga mõlemale kontrollisikule sama lähedale. Teise eksperimendi puhul peatati inimesi kunstlikult sassis tänaval, millest andis tunnistust näiteks valesti pargitud autod, sillutisest välja kistud tänavakivid ja laokile jäetud jalgratas.                                            Eelmisele sarnase küsimustiku täitmise eest pakuti 47 uurimuses osalejale viis eurot (kolm 1€ ja neli 0,50€) ning pakuti võimalust osa sellest annetada heategevuslikule organisatsioonile „Raha vähemustele.“ Keskmiselt loovutasid inimesed sassis tänaval 1,7€, mõne aja pärast taas korda seotud tänaval kasvas vastav näitaja 0,65€ võrra. Kontrollimaks, kas keskkonna korrastuse tase ning kalduvus diskrimineerimisele on tõepoolest seotud, otsustati lisaks läbi viia kolm laborieksperimenti.           Märksa puhtamad ning abstraktsemad laboriülesanded viisid sarnastele järeldustele. Näiteks kaootilisemaid pilte nagu sassis raamaturiiuleid näinud vabatahtlikud olid märksa altimad võtma omaks stereotüüpideks jagavat käitumist kui korras raamaturiiuleid või veelgi neutraalsemaid pilte näinud. Samuti  nõustusid nad pigem väidetega nagu „Mulle ei meeldi ebakindlad situatsioonid“ või „Ma vajan struktuureeritud keskkonda.“    Sama fenomeni võis tähelda isegi siis, kui katsealused ei olnud teadlikud, et nad olid korratuse märke näinud. Teadlastepaar värbas 58 vabatahtlikku ning näitas neile äärmiselt lühikese aja jooksul kaosele, korrale või neutraalsele olukorrale viitavaid sõnu nagu „anarhia,“ „selgus“ või „ping-pongi pall.“ Kuigi ajavahemik oli liialt lühike, et katses osalenud oleks saanud sõnu teadvustada, omasid korratusele viitavaid sõnu näinud stereotüüpsemaid vaateid.  Viimases eksperimendis viisid Stapel ja Lindenberg korratuse märgid veelgi abstraktsemale tasandile. Eksperimendis osalenud 66 üliõpilasele näidati paberilehte, kuhu oli trükitud kaootilised või korrapärased ringide, ruutude või kolmnurkade mustrid. Vastavalt ennustustatule soovisid asümmeetrilisi mustreid näinud oma elult tunduvalt rohkem korrapära ning omasid vähemuste suhtes negatiivsemaid tundeid.     Seega viitavad tulemused psühholoogidepaari sõnul, et tehiskeskkonna korrastusel ja sümmeetrial on inimeste sallivusele selge mõju. „Me loodame, et see saadab linna detailplaneeringu ning keskkonna üle otsustajatele selge sõnumi, kuidas inimkeskkonda sõbralikumaks muuta,“ mõtiskles Stapel.Töörühma uurimus ilmub 7. mail ajakirjas Science. Diederik Stapel  Tilburgi Käitumisökonoomika uurimisinstituut Kõigepealt, mis üleüldse Sind sellise õrna ja ehk ka tundliku teema uurimisele motiveeris, rääkimata sellest, et vähemuste vastased eelarvamused tunduvad olevat ühiskonda sügavalt sissejuurdunud?   Sotsiaalpsühholoogina olen ma väga huvitatud sellest, kuidas inimeste käitumist mõjutavad pigem erinevad olukorrad ning lavadekoratsioonid vastanduses seega bioloogilisele alusele ning isikuomadustele. Paljud teised psühholoogid kalduvad tänapäeval rohkem neuroteaduste ning ajuuurimise poole. Me otsustasime aga, et ehk on targem, võib-olla ka põnevam ning tähtsam keskenduda situatsioonipõhisele psühholoogiale. Lõppude-lõpuks, dekoratsioone ning keskkonda saame me muuta ilma inimeste ajudes seejuures mässamata. Samuti usun ma sotsiaalpsühholoogina, et sotsiaalne käitumine on märksa universaalsem ning seda mõjutavad erinevad sotsiaalsed faktorid Nagu näiteks..? Me võtsime alustunnuseks ruumide ning keskkondade ülesehituse. Me arvasime, et hoolimata nende üldisest kujust on need kas korratud ja asümmeetrilised või sümmeetrilised ning korrapärased. Lisaks teame me samas, et üks põhjus, miks inimesed teisi lahterdavad ja stereotüüpideks jagavad peitub nende sisemises tahtes ning soovis organiseerituse järele. Me soovime, et meie elul oleks struktuur ja tähendus, mis oleks kontrollitavad Kas diskrimineerimise ja lahterdamise vastu leidub seega mõneti universaalne rohi? Sõltuvalt. Ühelt poolt loodame me, et meie artiklit lugevad inimesed tõmbavad ise vastavad järeldused. Üks viis stereotüüpide tekkimise vältimiseks on luua inimestele puhas keskkond, kus valitseb kord. Samas on meie katsed luua täiesti kunstlike, tehislikke ning ohutuid keskkondi näidanud vastuolulisi tulemusi. Ilma igasuguse inimliku teguriteta ja jäänusteta keskkonnad tunduvad meie jaoks igavad ja ohtlikud. See ei ole midagi sellist, mida me tahame. Uurimuse kohaselt võtsite algselt arvesse ka tujude ning soo mõju stereotüüpide loomisele. Ometigi hülgasite need uurimuse lõplikus versioonis, kuna eksperimendid korrelatsiooni või seotust ei näidanud. Kas see tuli üllatusena, arvestades laialt levinud eelarvamusi? Jah. See on hea tähelepanek. Aegajalt avaldatakse ikka mõni töö, milles tõmmatakse isikuomaduste ja soo rollile stereotüüpide loomises joon alla. Siiski selgub, et nende mõju kahvatub eksperimentide alusel korrastatud või korrastamata keskkondade kõrval. Inimeste loodud keskkonnad mõjutavad absoluutselt kõiki. Oma uurimuses kasutasite nii eksperimentaalselt ning nõnda öelda reaalsuses sooritatud eksperimente, kui ka laborikatseid. Kui tähtis kõne all olevate nähtuste uurimises selliselt kombineeritud lähenemisviis on? Kas ilma selleta oleks olnud üldse võimalik niivõrd puhtaid tulemusi saada, mis oleks võimaldanud otsustada, ka stereotüüpide kujundamisel mängib peamist rolli kognitiivne pagas või kõrgendatud korrastatuse vajadus? See on väga küsimus. Ma arvan, et kombineeritud lähenemisviis on parim lahendus. Seega arvan ma, et tulevik on välitöö, küsitluste ning laboritöö segu kasutavate uurimuste päralt. Muidugi on laborieksperimendid tähtsad, kuna oma uurimuses pidime me väga täpselt kontrollima konkreetset psühholoogilise järgnevuse ketti. Selle puhtalt kontrollimiseks oli hoolikalt mõjutatav keskkond hädavajalik. Samas ei tohi unustada, et saavutatav kontroll tuleb puhta reaalsuse ning seal toimuvate protsesside täpsuse simuleerimise arvelt. Seega viisime me oma katsed laboriuste vahelt välja tänavale või rongijaama, mis on reaalsed. Koos suudame me oma psühholoogidest kolleege, kes on huvitatud pigem spetsifiilistest kognitiivsetest protsessidest ning selle põhjustest, ja laiemat avalikkust ning poliitikakujundajaid veenda, kuidas me saame rakenduslikult psühholoogiat kasutades päris maailmas stereotüüpide loomist ning diskrimineerimist vähendada.  Millist mõju sa loodad uurimusel ühiskonnale olevat? Ilmselt on natukene liiga palju loota, et laiem avalikkus hakkaks pärast uurimuse lugemist teadvustama, kus keskkonnas nad parasjagu viibivad ning seega ratsionaalsemalt käituma... Ma tõepoolest arvan, et inimeste alateadlike reaktsiooni füüsilisele korrastatusele ja korrale annab nii kergesti kontrollida. Samas aga loodame me oma kaaslastega, et poliitikakujundajad ärkavad üles ja mõistavad, et suhteliselt odavate ja lihtsate vahelesekkumistega on võimalik maailma õnnelikumaks ja elatavamaks muuta.   Me ei vaja pelgalt väliselt kalleid linnaplaneeringuid, et aidata inimestel teineteisega paremini läbi saada. On kahju, et poliitikud kuulavad pigem majandusinimesi ning mitte psühholooge, kes teavad palju paremini, mis ikkagi inimeste sotsiaalse käitumise alateadlikult määrab. Seega oleks tunduvalt parem oleks, kui ehitataks ja disainitaks keskkondi, mis toetuvad vastavatele uurimusele. 
