Põhja polaaralade osoonikiht on erakordselt hõre
Toimetas Mart ZirnaskOsoonikiht Arktika kohal on sel talvel kahanenud 40 protsenti, teatas ÜRO kliimaagentuur. See on suurim hooajaline hõrenemine, mis paarikümne kilomeetri kõrgusel põhja polaaralade atmosfääris eales mõõdetud.Satelliitide ja nn ilmaõhupallide abil läbi viidud mõõtmiste järgi on osoonikiht põhja polaaralade stratosfääris tänavusel talvehooajal hõrenenud kümmekond protsenti rohkem kui senine, 2005. aastast pärinenud "tippmark". ÜRO kliimaagentuur tegi mõõtmiste tulemused teatavaks reedeni kestval Euroopa Geoteaduste Liidu aastakonverentsil Viinis.Agentuur viitab, et kahanemine on "pretsedenditu, aga mitte täiesti ootamatu". Siiski, see ei ole nn osooniauk – "auguna" kirjeldatakse olukorda Antarktikas, lõuna polaaralade kohal, kus septembris-oktoobris on osooni igal aastal piirkonniti veelgi vähem.ÜRO kliimaagentuuri hinnangul on n-ö rekordlangus Arktikas kahtlusteta "põhjustatud inimkemikaalide poolt". Laiemas plaanis mängib aga rolli madal temperatuur: tänavu püsisid krõbedad olud põhja polaaralade kohal tavapärasest kauem; seejuures jahtus õhk stratosfääris puhuti kuni -85 Celsiuse-kraadini.Osoonikihi hõrendamine algab sellest veidi "varem", 78 miinuskraadi juures. Säärastes või külmemates oludes hakkavad talviti moodustuma nn polaarsed stratosfääripilved – pärlmutrilised jääkristallide kogumid, milles Maa elanikud mõnikord UFOsid näevad, ent mille pinnal toimub päikese mõjul ka osoonimolekulide lõhkumine kloori- ja broomiühendite poolt. Iga pügal -78 Celsiuse-kraadist madalamal tähendab seejuures osoonikihi kahanemist ühe kahekümnendiku võrra.Tänu tohutule tuultekeerisele püsib külm õhk kaua muust atmosfäärist isoleerituna. Nii sälivad ka osooni hävitavad tingimused. Päikesekiirguse eest kaitsev kiht hakkab Arktika kohal aegamisi taastuma alles aprillis.Hõre kiht liigub Vahemere suunasÜRO kliimaagentuur teatas juba märtsis, et hõredavõitu osoonikiht nihkub polaaraladelt Gröönimaa ja Skandinaavia suunas; praegu viidatakse Lõuna-Soomele ning mõningatele Kesk-Euroopa aladele kuni Vahemereni välja. See tähendab, et neil aladel kõrvetab päike peagi sama intensiivselt nagu kesksuvel – ja päikesepõletus võib tulla 20-30 minutiga. “Ei midagi dramaatilist, aga inimesed peaksid seda teadma," rääkis Markus Rex, samuti uurimisrühmaga seotud atmosfäärifüüsik Saksamaalt Alfred Wegneri polaar- ja mereuuringute instituudist.Ühendriikide ilmateenistuse NOAA klimatoloog Bryan Johnson viitas, et põhja polaaraladel toimuv "ei ole siiski võrreldav sellega, mis toimub Antarktikas". Lõunapooluse "osooniauk" tekib igal kevadel ja talvel; põhjapoolkera tipu atmosfäär on märksa muutlikum ja soojem. Ent – teisalt osundavad teadlased, et osoonikihi säärane märkimisväärne vähenemine Arktikas ei jää arvatavasti ainukordseks. "Viimastel aastatel on Arktika kohale moodustunud kolm korda nii palju stratosfääripilvi nagu seitsmekümnendatel," mõtiskleb Rex. "Igati mõistlik on juba küsida, kuivõrd osooni hooajaline vähenemine Arktikas ja Antarktikas veel erinevad."Osoonikihti lõhkuvate ühendite tootmise vähendamiseks sõlmiti 1987. aastal nn Montreali protokoll. Ent atmosfääri paisatud freoonid püsivad seal kaua; loodetakse, et 1980ndate eelsele tasemele taastub osoonikiht paari aastakümne pärast.Vaata veel:Record ‘Arctic’ ozone minimum expands beyond Arctic (Science News)Ozonschwund lässt Sonne gefährlich brennen (Spiegel Wissenschaft)Arctic Ozone “Hole” in March (Watts Up With That)
