Süsinikurikkad mangroovimetsad nõuavad kaitset
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Austraalaasia mangroovimetsad talletavad ajakirjas Nature Geoscience ilmunud uurimuse kohaselt rohkem süsinikku kui seni prognoositud, globaalsetes mastaapides võib mangroovimetsades talletatav süsinikuhulk küündida ligikaudu 10% kõikides maailma metsades leiduvani. Peamiselt troopikavöötmes kasvavad mangroovimetsad koosnevad soolaga kohastunud taimedest ja puudest. Vaid neile iseloomulikud juurestikud nõrgestavad ookeani tõusulainete mõju ning kaitsevad seega rannikut erosiooni eest. Lisaks sellele püüavad juured kinni ka erinevaid, seal hulgas orgaanilisi setteid, mistõttu on mangroovimetsad soised.   „Mangroovid talletavad seega palju rohkem süsinikku, kui neile pelgalt enda kasvuks vaja läheb. Hektari kohta püüavad mangroovimetsad seda kinni isegi troopilistest vihmametsadest rohkem,“ selgitas uurimuse kaasutor Daniel Donato ERR-le. Samas ei ole need nendes leiduvat kogu süsinikku hulka seni hinnatud, kuigi mangroovimetsi võib kohata rohkem kui 100 riigis. Viimase 50 aasta jooksul on nende kogu ulatus vähenenud aga 50% võrra ning erinevate hinnangute kohaselt võivad need järgmise 100 aasta jooksul täielikult kaduda.   Mangroovimetsades leiduva süsinikuhulga hindamiseks uuris Boone Kauffmani töörühm Australaasias 25 erinevat mangroovimetsa. Vaatluse alla võetud ala hõlmab endas umbes 30° laiuskraadise ning 70° pikkuskraadise ulatusega maalappi, kus asub ligikaudu 40% kogu maailmas leiduvatest mangroovisoodest. Uurimuses käsitles töörühm nii ookeaniäärseid kui ka deltasuudmetes paiknevaid mangroovisoid.   Uurimustulemuste kohaselt asub enamik mangroovimetsades leiduvast süsinikust maapinnast 30 cm võrra sügavamal. Samuti leidis töörühm, et nimetatud setetekiht on paksem deltasuudmetes, kus see moodustab rohkem kui 70% soos leiduvast süsinikust. Ookeaniäärsetes mangroovimetsades on vastav näitaja ligikaudu 50%. Kombineerides oma leide globaalselt seni kogutud andmetega hindab töörühm, et mangroovimetsades leiduvad süsinikureservuaarid moodustavad kogu troopikavöötme turbalisest maa-alast ligikaudu 25%.   Siiski heidetakse uurimusele ette selle Australaasia kesksust, mistõttu ei pruugi hinnang täielikult paika pidada. „Vaatluse alla võetud maa-ala kujutab endas ühte orgaaniliste ühendite rikkaimat mangroovimetsade piirkonda, mis maailmas üleüldse olemas on, mistõttu võivad selle põhjal antud süsinikureservuaaride ulatus olla ülepakutud,“ sõnas Thomas Smith, Florida ökoloog. „On üpris võimalik, et meie toodud analüüsitulemused võivad mõlemale poole kõikuda,“ tunnustas Donato kriitikat.   Samuti valitseb suur määramatus nii setetekihi paksuse suhtes erinevates maailma piirkondades ning ookeaniäärsete mangroovimetsade ulatus võrreldes deltasuudmete omaga. Lisaks pole kindel, kui palju maapinda juba talletatud süsiniku kõdunemiskiirus mangroovimetsade kadumisel suureneb, mil piirkonnad enam veega kaetud ei ole. „Sellegipoolest on selge, et mangroovimetsad pakuvad oma suhteliselt kõrge süsinikutalletamise võime tõttu suurepärast kandidaati metsade taasistutamiseprogrammide jaoks,“ loodab Donato.   Töörühma uurimus ilmus 3. aprillil ajakirjas  Nature Geoscience. 
