Gaasihiiglaste tolmukettad talletavad oma päevinäinud ajalugu
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa  Saturni pööripäeval tehtud Cassini satelliidifotode analüüs näitas, et komeetide lagunemisel ning seejärel planeedi rõngastega põrkuvad räbupilved tekitavad rõngastega põrkudes nendes lainetuse, mida on võimalik vaadelda isegi kümneid aastaid pärast kokkupõrget.  Ülemöödunud aasta augustis saabus 15 aasta järel viimaks Saturnile pööripäev. Päikesevalgus langes gaasihiiglase rõngaste servale viimaks peaaegu täiesti risti. Planeedi ümber tiirleva Cassini satelliiti opereeriva teadlasterühma jaoks tähendas see harukordset võimalust heita pilk Saturni rõngaste varjudemängule, mida ainult selline valgusgeomeetria võimaldab.   Fotod paljastasid, et terve gaasihiiglase C-rõngas näib tasaselt lainetavat. „Sellest annavad tunnistust regulaarne valguse -ja varjudemustrid, mida Cassini ja Galileo 2006. aastal D-rõngas märkasid,“ selgitas Matthew Hedman, üks kogutud infot analüüsinud uurimuse autoritest ERR-le. Toona ei osatud nähtusele rahuldavat seletust anda ning C-rõnga lainetus jäi üleüldse lainete madalamate harjade tõttu märkamata.   „Samalaadne muster tekib, kui õrnalt õhukest tinalehte madala nurga alt haamriga lüüa. Kuigi metalllehe lainete lainepikkust ei mõjuta muidugi ülimassiivse keha poolt tekitatav gravitatsioon,“ lisas astronoom. Seega pidi miski minevikus gaasihiiu rõngaid tabama, mis need justkui trummitaldrikuna vibreerima pani. Diskussioonile lisas hoogu uus avastus. Ligikaudu samal ajal leiti märksa vähe tuntumatelt Jupiteri rõngastelt Saturni omadele kaks sarnast spiraalset mustrit. See omakorda viis viimaks mõlema gaasihiiglase mõistatuse lahendamiseni.   Matemaatiliste meetodite abil on võimalik kindlaks teha, millal kokkupõrge aset leidis. Jupiteri rõngastelt leitud jälgede analüüsil jõuti järeldusele, et üks nendest pidi aset leidma 1994. aastal. „Me arutasime parasjagu oma kolleegi Mark Showalteriga, miks need visuaalsed jäljed Saturnil ja Jupiteril niivõrd sarnased on, kuni ühel hetkel tuli pähe, et samal aastal tabas Jupiteri vist Shoemaker-Levy-9 komeet,“ meenutas Hedman. Kahvatum muster tekkis rõngastele neli aastat varem, mis on heas vastavuses komeedi kahe aasta pikkuse tiirlemisperioodiga ümber Jupiteri.   Illustratsioon: Greg Prichard Gaasiplaneetide tugeva gravitatsioonivälja tõttu hakkavad komeedid ning muud väiksemad taevakehad nendele liigselt lähedale sattudes lagunema. Seega on äärmiselt tõenäoline, et Shoemaker-Levy ületas kriitilise piiri juba aastaid varem, enne lõplikult planeediga põrkumist. Kuigi teooria paneb rõngastes tekkiva lainetuse komeetide süüks, ei ole täielikult kindel, mis 1983. aastal Saturni rõngaid tabas. Toona asetses Saturn kokkupõrkeküljega Maast eemal ning gaasihiiu ümber ei tiirelnud ka satelliite.   Siiski on selge, et pidi rõngastega põrkuma pigem rusupilvelaadne struktuur, kui üks suuremat sorti keha. „Vastasel juhul oleks see lihtsalt läbi rõngaste tuisanud ning poleks selle aja jooksul kuigi palju oma impulsimomendist rõngastele suutnud anda,“ sõnas uurimuse kaasautor ja Cassini missiooni üks juhtivteadlastest Carolyn Porco. Nimelt koosnevad 3 x 10E19 kilogrammi kaaluvad Saturni rõngad tegelikult üksikutest, 0,01-1 meetrise läbimõõduga osakestest. Töörühma sõnul piisanuks vaadeldavate lainete tekkimiseks kokkupõrkest 10E11 kuni 10E13 kilogrammi kaalunud räbupilvega.   Rõngaste hiljutised armid viitavad, et Päikesesüsteemi välisosa on seni arvatust tunduvalt rahutum. Jupiteri tabanud Shoemaker-Levy-9 lagunemisele sarnaseid sündmusi prognoositi aset leidvat kord sajandi jooksul, mil nüüdseks on selle ennustatav tõenäosus kümme korda suurem - keskmiselt kord kümne aastajooksul. Saturni väiksema massi tõttu ennustatakse, et sealne kokkupõrgete sagedus on 0,2% Jupiteri omast. „Kokkuvõtlikult on tõenäosus, et komeedi lagunemisel viimase 30 aasta jooksul selline rusupilv tekkis 0,1-1%, mis pole just väga väike,“ ütles Hedman.   Carolyn Porco loodab lisaks, et tööst on kasu ka Päikesesüsteemi välisosas leiduvate objektide hinnangulise arvu määramiseks. „Me oleme kogu Cassini fotodes peituvast informatsioonist ainult selle pinda kratsinud,“ naeratas astronoom.  Töörühma uurimus ilmus 1.aprillil ajakirjas  Science. 
