Naljaka nalja valem
 Toimetas Astra Kallasmaa    Tõeliselt hea nalja rääkimine on ka tõeliselt raske ülesanne, mistõttu huumor on kõrgem kunst, milles vähesed saavad meistreiks kroonitud. Kuid mis on hea nalja tegemise valem? Kuna tegemist on äärmiselt peene kunstiga, kus tuleb arvestada õhkõrni nüansse, siis võib esmapilgul tunduda, et hea nalja loomine ongi müsteerium, mida lihtsate sõnadega selgitada on võimatu. Teadlased muidugi müsteeriume ei armasta ning nii on nad lahti muukinud ka naljaka nalja valemi.     Ajakirjas Psychological Science avaldatud teadustöö lammutas huumori tükkideks ja pani selle taas kokku, saades nii teada, millised elemendid panevad nalja üle itsitama ja millised mitte. Niisiis, artiklis kirjeldatakse viit eksperimenti, millest esimese käigus võrreldi moraalinorme rikkuvaid ja moraalinorme mitterikkuvaid nalju. Eksperimendi tulemus näitas, et situatsioonid, kus moraalsuse piirid said ületatud, panid inimesi suurema tõenäosusega naerma. Järgmiseks testiti, milline peab olema ühiskonnas kehtiva hea tava rikkumise meelestatus ning leiti, et see on ala, kus võib nalja loomisel astuda suure tõenäosusega ämbrisse. Hea nali on heasoovlik  ja mitte pahatahtlik. Juhul, kui irooniaga minnakse liiale, tajub kuulaja seda pahatahtlikuna ning sellisel juhul ei ole nali naljakas. Kolmas äärmiselt oluline komponent on hea nalja tegemisel liialdused. Kogu situatsioon peab olema nii palju üle vindi keeratud, et see näib ebareaalne. See võimaldab kuulajal normide rikkumisest kõrvale vaadata, sest see "ei ole ju päriselt". Kui situatsioon on liiga realistlik, tekib kuulajas pigem hukkamõistev hoiak ning humorist muutub kuulaja jaoks lihtsalt kõlvatuks taktitundetuks inimeseks.     Seega, hea huumori kolm kohustuslikku komponenti on järgmised: kehtivate normide rikkumine, heasoovlikkus ning liialdamine.     Vaata veel: Benign Violations : Making Immoral Behavior Funny (pdf)   
