Kes turvab turvajaid?
 Tuntud küberturvalisuse ekspertide  firma, hiljuti Inteli poolt 7,68  miljardi dollari eest omandatud  McAfee sattus piinlikku olukorda. Veebruari alguses oli grupp nn eetilisi  häkkereid, keda motiveerib turvaauke otsima turvalisuse edendamine  ja mitte ekspluateerimine – seega need eetilised häkkerid hiilisid  ümber juba nimetatud küberturvaekspertide mõttelist maja, proovides  selle ukse- ja aknalinke, koputades müürikividele ning pistes mõnest  uksest sisse jahuse lambakäpa, ja tegid tuttavalt teada häält, et  valvureid eksitada. Oma üllatuseks avastasidki nad hulga turvaauke,  mida poleks oodanud ettevõttelt, mis reklaamib enda teenust kui "totaalne   kaitse" ja "tõestatud turvalisus".   Olles eetilised, soovisid turvafirma  turvalisuse proovile panijad turvalisust edendada ja edastasid veebruari  alguses firmale märgukirja avastatud probleemidega. McAfee lubas probleemid  jalamaid kõrvaldada. Kuna märtsi lõpuks polnud olukord siiski grammigi  muutunud, avalikustasid häkkerid oma leidud turvalisuse probleeme käsitlevas veebis, tänu millele on meilgi võimalus konstateerida  katkiste kingadega kingsepa legendi surematust. Probleem on siiski naljast  kaugel, kuna see näide kõneleb nähtamatust ja enamusele tajumatust  kultuurist, mille rüpes toimivad lugematud suurte andmehoidlatega suurettevõtted.  Paljude turvalisus on "tagatud" McAfee poolt ja tõenäoliselt veelgi  enamate turvalisust ümbritseb McAfeelik näilise turvalisuse renomee.   Sobiva näite leiab Austraaliast, kus  peaministri Julia Gillardi ja veel välis- ning kaitseministri arvutitesse  on kardetavalt sisse  murtud. Arvutid polnud  sellised kaasaskantavad ja kohvikust ühendust otsivad, vaid asusid  parlamendihoones, töökabinettides. Kuna valitsus ei soovi olukorda  kommenteerida, peab uskuma näiteks uudisteagentuuride kaudu levivat  teavet, et arvutitest on kopeerimas käidud tuhandeid e-kirju. Kuulduste  järgi olevat häkkerite päritolu seotud Hiinaga, mida huvitab Austraalia  kaevandustööstusega seotud informatsioon.  Samasse ritta võib lisada brittide  valitsuse möödunudsuvise seisukoha, et nemad ei hakka oma valitsemisala arvutites  lugematute turvaaukudega Internet Exploreri kuuendat versiooni välja  vahetama, sest sellest tõusvat liigset tüli. Ajal, mil väljas on kaks  põlvkonda uuem lehitseja ja näiteks Saksamaa ning Prantsusmaa on avalikult  selle lehitseja kasutamise kuulutanud ebaturvaliseks, leiab kuulus kuningriik, et senise elukorralduse  jätkamine on kulutõhusam. Seda seisukohta ei kõigutanud isegi 6000  allkirjaga petitsioon.   Microsoft otsustas 10-aastase lehitseja  maha kanda, lõpetades selle turvaaukude lappimise, ja käivitas isegi  vastava veebipõhise lõpu-lugemise  kella. Kuid ärge neid  britte liiga viltu vaadake, sest see vana lehitseja on hetkel maailmas  populaarsuselt kolmandal  kohal. Lisaks mugavusele  ja riikliku süsteemi jäikusele on põhjuseks olemasolevate majasiseste  infosüsteemilahenduste kokkusobivus. Analüüsifirma Gartner hinnangul ei oska hetkel kõige populaarsem  lehitseja, Internet Exploreri kaheksas versioon natukene alla pooltel  juhtudel hakkama saada taoliste vanade infosüsteemide veebikeskkondade  teenindamisega.   Seega on probleem palju sügavam, kui  pelk lehitseja väljavahetamise soovimatus. Siin kehtib raamatupidajate  tarkus, kellest mõni töötab tänase päevani Windowsi eelses kultuuriruumis.  Seadus ise hoiatab muutmast asju, mis kuidagi töötavad. Nende välja vahetamine  võib olemas olevad probleemid küll kõrvaldada, aga garanteeritult  sünnib ka uusi juurde. Aga neid ju raamatupidaja ei tunne. McAfee näitel  aga paistab, et turvaekspertide puhul kehtib teine seadus – probleeme  ei ole, kui neist ei räägita. Seega vaikigem, turvalisuse nimel!
