Tuultekiirus näitab üleilmset tõusutrendi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Austraalia teadlaste uus uurimus näitab, et tuultekiirus ning lainetekõrgus on viimase veerandsaja aasta jooksul ühtlaselt ning jätkupidevalt tõusnud, samas pole vaatlusandmete vähesuse tõttu võimalik pikaajalist kliimamuutust lühiajalisest tõusutrendist eristada.    Ookeanide lainekõrguse ning nende kohal valitsevate tuulte vahel on otsene seos. Tuuled mõjutavad nii suuremate tormide tugevust, kui ka esinemissagedust. Samuti saab lainekõrguse ning tuultekiiruse põhjal prognoosida atmosfääri ning hüdrosfääri vahel vahetatava gaaside ning soojuse hulka. Satelliidimõõtmisteta on lainekõrgusest aga raske globaalset pilti anda.   Mitmed viimaste aastakümnete jooksul laevadele ning poidele kinnitatud mõõteriistadega kogutud andmed on samas näidanud, et tuultekiirus on aastate vältel ühtlaselt tõusnud. „Regionaalseid mõõtmisi võivad aga ilmselgelt kohalikud kliimaanomaaliad mõjutada. Seega pakub tervet maailma käsitlev satelliidipõhistele mõõtmistele rajanev vaatenurk märksa objektiivsemat pilti,“ tõdes Ian Young ERR-le, uurimuse läbi viinud töörühma juht.   Keskmiselt on tuultekiirus enamikel maailmaookeanidel tõusnud vaatluse all olnud perioodil igal aastal 0,25-0,5%. Kokkuvõtlikult puhuvad tuuled 5-10% kiiremini kui 23 aastat tagasi. Lainekõrgus on näidanud üleilmselt aastas sarnast 0,25% tõusutrendi. Siiski on Youngi sõnul veel liiga vara öelda, kas tulemused peegeldavad nimetatud kliimafaktorite intensiivsuse konstantset kasvu. „Me ei saa täielikult välistada, et näeme mitme aastakümne pikkuse tsükli ülemist osa,“ selgitas Young. Viimase kahjuks räägib samas nii mõnigi faktor.   „Sellised tsüklid on harilikult regionaalsed ning piiratud kas ühe või teise poolkeraga,“ sõnas füüsik.  Vaatlusandmed näitavad aga globaalset tõusu. Lisaks on uurimustulemuste kohaselt kasvanud eriti kiiresti just ekstreemumite tugevus, kohati on tugevaimate tuulte kiirus kasvanud aastas 0,75% võrra. Järgnevate kuude jooksul kavatseb töörühm täpsemalt uurida, kas ekstreemumumite esinemise tõenäosus ning nende intensiivsus näitab ülejäänud tulemustele sarnast trendi.   Samas ei ole täielikult kindel, mis globaalseid muutuseid põhjustab. „Kui meil oleks kindlaid andmeid, et ookeanide temperatuur on tõusuteel, võiks tuultekiiruses toimuvaid muutusi ookeanide lisaenergia arvele panna,“ ütles Young. Küll on aga märksa selgem, et kiiremini puhuvad tuuled suurendavad veekogude aurumist, mis kasvatab õhus veeauru hulka. Veeaur omakorda mängib aga Maa kasvuhooneefekti tekitamises tähtsaimat rolli ehk võimsamad tuuled tingivad omakorda kaudselt kiiremat temperatuuritõusu.  Töörühma tulemused põhinevad seitsme satelliidi poolt aastatel 1985-2008 kogutud andmetel. Tuultekiiruses ning lainetekõrguse muutus valitsevate trendide uurimiseks kasutasid nad viite erinevat ning sõltumatut statilise analüüsimeetodit. Kõikide algoritmide lõpptulemused olid samaväärsed.   Töörühma uurimus ilmub 25. märtsil ajakirjas Science.  
