Muutuvad ajad, muutuvad inimesed
Toimetas Priit EnnetEvolutsiooniline meditsiin on üks üsna uus teadusharu, mis vaatleb tervise ja haiguste temaatikat darwinistliku evolutsiooniteooria pilguga. Tavaliselt kujutatakse ette, et evolutsioon kulgeb väga aeglaselt, miljonite aastatega, aga tuleb välja, et inimene on ka viimase mõne tuhande aasta jooksul evolutsiooniliselt arenenud ja muutunud. Ja neil muutustel on omad järelmid ka tervise seisukohalt. Arvatavasti on mõnedki muutused tõuke saanud üleminekust rändavalt eluviisilt paiksele, mis paljudes maailma piirkondades toimus laias laastus kümmekond tuhat aastat tagasi. Tänapäeva Lääne tsivilisatsioon oma hüvede ja pahedega on aga samuti üks inimese keha ja tervise suur mõjutaja. Kas kõik need mõjud on just evolutsioonilised, ehk geenimuutustest ja looduslikust valikust tingitud, või tulenevad lihtsalt inimese muutunud elukeskkonnast, see ei olegi alati selge. Paljude arvates on praegusel ajal inimese evolutsioon hoopistükkis peatunud, sest loodusliku valiku surve on meditsiini ja kogu tsivilisatsiooni arenguga peaaegu kadunud. Sellele, kuidas geenid on ajapikku muutunud, saab jälile tänapäeval elavate inimeste geene uurides ja omavahel võrreldes. Nii võib aimu saada, kus ja millal mõni muudatus on tekkinud ja kuidas levinud. Aga peale selle saab infot iidsetest säilmetest, muumiatest või jäässe külmunud laipadest, keskaegsetest kontidest jne. Kokku on praeguseks saadud pilt, millelt paistab, et mõnedki muutused on olnud väga kiired ja põhjalikud. Laiema üldsuse jaoks vahest ehk kõige tuntum neist muutustest on see, et Lääne kultuuriruumis on inimeste kehakaal kõvasti tõusnud, sest toit on meil kalorirohke ja kehalist liikumist läheb tarvis üha vähem. On arvata, et see muudatus taanduks, kui inimkond mingil põhjusel peaks kiviaja elulaadi juurde naasma. Vähem teatakse seda, et inimeste lihased on ajapikku väiksemaks jäänud. Arvatavasti ikka sellepärast, et me neid üha vähem kasutame. Seda vähenemist võib järeldada luude põhjal. Kui skelett ei pea enam suuri lihaseid toetama, läheb ta ise ka õblukesemaks. Ja niisugust õblustumist on vanade luusäilmete pealt näha. Ameerika teadlane Christopher Ruff on teinud röntgenülesvõtteid umbes sajast sääreluufossiilist, mis pärinevad viimasest 3 000 000 aastast. Ja ta väidab, et ajavahemikus 2 000 000 kuni 5000 aastat tagasi vähenes luude tugevus 15 protsenti. Aga järgmise 4000 aastaga, siis palju-palju väiksema ajaga, vähenes luude tugevus veel 15 protsenti. Ruff ise arvab, et nähtus on tingitud uute leiutiste kasutuselevõtust, mis elu mugavamaks teevad ja füüsilise pingutuse vajadust vähendavad - alates kivikirvest ja lõpetades näiteks kas või autoga. Ei ole siiski teada, kas luuõblustumist põhjustab ka mõni geenimuutus, või on tegu täielikult keskkonnaoludest tingitud muutusega, mis kiviaja elukommete taastumisel tagasi pöörduks. Igal juhul tuleb nõrgemate luude korral sagedamini ette luumurde. On teada, et näiteks puusaluu murde on möödunud aegadel esinenud harvem kui tänapäeval, ja arheoloogilises säilmetes ei kohta neid peaaegu üldse. Tsivilisatsioon mõjutab inimese keha ja tervist mitmel eri moel. Materiaalsete leiutiste toime meie elulaadile on üks neist, aga teine on näiteks muutunud peremudel. Tuleb välja, et teistsugune pereelu-korraldus on mõjutanud hormoonide taset. Küttide-korilaste ühiskonnas oli naisel elu jooksul tavaliselt ikka oma kuus-seitse last, ja suurema osa täiskasvanueast oli naine kas rase või vähemalt toitis last rinnapiimaga. Aga nii rasedus kui ka imetamine alandavad suguhormoon östrogeeni taset. Tänapäeva lääne ühiskonnas saadakse lapsi vähem ja rinda antakse neile heal juhul mõni kuu. Peale selle võib östrogeeni tase naistel tõusta ka suure kehakaalu, vähese liikumuse, rasedusvastaste tablettide või hormoonravi toimel. Aga just östrogeenirohkus arvatakse olevat peamine põhjus, mis tänapäeval nii sageli rinnavähki esineb. Teadlastel on selle hormooni taseme sajanditepikkusest kasvust ka tõendeid. Hormoonid ise nii kaua ei säili, aga on teada, et östrogeeni toimel võib koljuluu seestpoolt, silmadest veidi kõrgemal pakseneda. Koljud säilivad mõistagi hormoonidest paremini ja Iisraeli teadlane Israel Hershkovitz on välja selgitanud, et östrogeenist tingitud koljupaksenemist esines veel saja aasta eest 50 protsenti harvemini kui tänapäeval. Mõned muutused on inimkehas toimunud ka üsna seletamatutel põhjustel. Näiteks ühe uue suure veresoone lisandumine käsivarde. See soon, mediaanarter on kõigil inimestel olemas loote-eas, aga umbes kaheksandal nädalal ta enamasti kaob. Nüüdsel ajal on mediaanarter olemas aga üha enamatel täiskasvanutel. Alles möödunud sajandi algul oli mediaanarter umbes kümnel protsendil täiskasvanud inimestest, aga sajandi lõpul juba kolmekümnel protsendil. Samal ajal aga on paljudel inimestel kadunud üks aordiharu, mis peaks verega varustama kilpnääret. Õnneks küll on neid harusid veel ja kilpnääre saab vere ikka kätte, nii et otsest tervisemuret sellega küllap ei ole. Ehk ainult kirurgid peavad veresoonte paiknemise muutustega arvestama, et operatsioonid ikka võimalikult ohutud oleks. Veel tuleb välja, et ka näiteks sõrmejäljed on ajapikku muutunud. Sõrmejäljed on igaühel küll isesugused, aga tundub, et mõned mustrielemendid on tänapäeval moodi tulnud ja teised moest läinud. Ajakirja New Scientist teatel on Austraalia teadlane Maciej Henneberg avastanud, et pärast aastat 1920 sündinud inimestel esineb sõrmejälgedes varasemast rohkem kaari ja keeriseid. Vaata veel: Modern bodies: Our 10,000-year makeover (New Scientist) 
