Kepler kuulab punaste hiidude muusikat
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid kinnitasid Kepleri satelliidi poolt 320 päeva jooksul kogutud andmete põhjal seni vaid teoreetilist võimalikuks peetud kontseptsiooni, mille kohaselt on punaste hiidude poolt mängitavate gravitatsiooninootide põhjalikul analüüsil võimalik piiluda elulõpule lähenevate tähtede sisemusse.   Täpselt nagu Maa sisemuses, tekivad ka tähtedes erinevate protsesside tulemusena seismilised lained, mis Maa atmosfääris kõlaksid akustiliste nootidena. Kuigi esimesi tähtede poolt mängitavaid noote märgati juba 1960. aastatel, on kõige õrnemad neist astronoomide otsinguid suuresti vältinud. Sügaval tähetuumas termotuumareaktsioonide poolt genereeritava üleslükkejõu tekitatavad gravitatsioonilainete* g-noodid kannavad samas aga endas informatsiooni tähetuuma enda kohta.   „Gravitatsiooninoodid põhjustavad täheheleduses järjepidevalt muutusi, mida me omakorda teleskoopidega mõõta saame,“ selgitas Paul Beck, uue uurimuse esimene autor ERR-le. Ka vaatluse alla võetud punases hiius KIC 6928997 põhjustasid selle pinnaga põrkuvad lained regulaarselt tähe kokkutõmbumist ning paisumist. Heleduse muutuste uurimiseks rakendatud Fourier'i rittaarenduseks kutsutav matemaatilise meetodiga paljastati kokku 20 erinevat tüüpi ostsillatsiooni, kaasa arvatud seni taustamürasse peidetuks jäänud gravitatsioonilained.  Tulemused põhinevad Kepleri planeediotsijaga 320 päeva jooksul sooritatud vaatlustel. Satelliit pildistab peamises töörežiimis iga 30 minuti järel 105 ruutkraadi jagu taevalaotust, kus leidub kokku rohkem kui 100,000 tähte. „Tähtede heleduse muutust on võimalik märgata suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Iga järgnev vaatlus muudab iga konkreetse spektrogrammi resolutsiooni aga järjest paremaks – pilt muutub lõppkokkuvõttes lihtsalt võrratult detailseks,“ kirjeldas Beck  andmete kogumise protseduuri.   Astronoomidele pakuvad punased hiiud huvi, kuna need kujutavad endas peajada tähtede viimast hiilgehetke. Oma elu lõppfaasi jõudnuna on selle vesinikust tuumakütus peaaegu täielikult ammendunud ning täht hakkab põletama tekkima heeliumi. Hüppeliselt kasvanud energiatootmise tõttu paisub täht märgatavalt. Sama juhtub ka ligikaudu nelja miljardi aasta pärast Päikesega, mil selle väliskihid ulatuvad peaaegu Marsini.     Lisaks kinnitab töörühma uurimus, et algselt peamiselt eksoplaneetide leidumise sageduse uurimiseks mõeldud satelliiti saab kasutada ka muuks, kui pelgalt kaugete planeetide ning binaarsüsteemide otsimiseks. „Tegelikult on juba meie rühma uued esmased analüüsid näidanud, et on võimalik kuulata ka teiste punaste hiidude poolt mängitavaid helisid,“ teatas Beck rõõmsalt. Samuti loodab astronoom, et meetod rajab aluse tervele uuele elu lõpule jõudvate tähtede sisemuses toimuvaid protsesse käsitlevale uuringusuunale.      Teadlasterühma uurimus ilmus 18. märtsil ajakirjas Science.   *- Mitte segamini ajada üldrelatiivsusteooria poolt ennustavate gravitatsioonilainetega. vt. lisaks 
