Kevad tõi Titanile metaanivihmad
Toimetas Jaan-Juhan OidermaaHiljutised NASA Cassini satelliidi poolt tehtud fotod näitavad, et Saturni suurimal kuul on vahelduvad aastaajad - kevadhooaja soojemad temperatuurid varjutasid ekvaatori metaanipilvedega niisutades seejuures lühiajaliste metaanihoogudega läbikuivanud maapinda, sademete hulk ning intentsiivsus on seni teadmata.Titanil vett ei leidu. Selle asemel tekivad sademetepilved enamalt jaolt kuu pooluste ümbruses leiduvate metaani -ja etaanijärvede pinnal toimuva aurustumise tagajärjel. Teadlaste hinnangul on Titani vedelate süsivesinike hulk Maa gaasi -ja naftamaardlates leiduvast ligikaudu sada korda suuremad. Ekvaatori lähedased alad on seevastu harilikult pikkade aastaaegade tõttu enama osa aastast tolmkuivad. Astrobioloogidele pakub Titan huvi hoopis teistel põhjustel – vedelatest süsivesinikest koosnevad järved võivad pakkuda elu kujunemiseks ning tekkimiseks alternatiivseid võimalusi. Teadlaste hinnangul viitavad ekvaatori hiigelluidete läheduses paiknevad kanalistruktuurid, et minevikus oli kuu hoopis märjem. Eelmise aasta oktoobris märgati aga Rahvusvahelises Kosmosejaamas tehtud vaatluste käigus, et ekvaatorile läheneb hiiglaslik noolekujuline torm. „Me teadsime, et midagi sellist võib juhtuda,“ sõnas ERR-le uue uurimuse esimene autor Elizabeth Turtle.   Selle aasta jaanuaris tehtud pildid näitavad, et hajunud torm paljastas tunduvalt tumedama kuupinna, kui seda 2009. aasta augustis alanud kevade alguses. „On peaaegu ainuvõimalik seletus, et tumenenud liivaluited viitavad sademetele, mis katsid korraga umbes 610,000 ruutkilomeetrise ala, samas oleks efekti andmiseks piisanud ka vaid mõnest millimeetrist,“ tõdes Turtle ning toob paralleeli betooniga. Kuigi kuu on suhteliselt suur ning sellel on neli aastaaega, ei meenuta ilmamustrid sugugi mitte Maal kogetavaid hooajalisi ilmamuutusi.    Lihtsustatud globaalne atmosfääriringe ning sademetemustrite  võrdlus Titanil ja Maal. Enamik sadudest leiab aset troopilises konvergentsitsoonis (ITZC), kus õhk tõuseb lõuna -ning põhjatuulte kohtumise tõttu. P. Huey/Science    Troopiline konvergentsitsoon ehk põhja -ning lõunatuulte globaalne kohtumispaik ei püsi Titanil Maa-sarnaselt troopikavöödete ligidal, vaid liigub aastaaegade vaheldudes lõunapooluselt põhjapoolusele ning vastupidi. „Peamiselt põhjustab sellist käitumist kuu laiskus – selle pöörlemiskiirus on Maa omast umbes 15 korda aeglasem,“ märkis Turtle. Samas põhjustab ilmatsüklite sarnasust seevastu Titani maapinna ning atmosfääri erinev reageering seda tabavale päikesekiirgusele võrreldes Maa ookeanide ning maapinnaga.   Vaatamata väljatoodud kindatele sarnasustele ning erinevustele jääb Titani maapinna ning atmosfäärimustrite detailid veel suuresti saladuseks. Pole kindel kui intensiivne metaanihoog seekord ekvaatorit tabas ning mis rolli sellelaadsed sajud kuupinna vormisel mängivad. „Isegi kui piltide peal piisab tumedamate alade tekitamiseks mõnest millimeetrist vedelast metaanist, võivad mudelite kohaselt maapinnale sadada korraga kuni paarikümne sentimeetrine metaanikiht,“ ütles astronoom.   Piirangute seadmiseks ei piisa isegi metaani aurustumise kiiruse teadmisest. „Meie ennustused on laias laastus ekvaatoril toimuval aurustumise kohta paika pidanud, märgid sademetest on mõne kuuga kadunud, kuna metaan aurustub ekvaatoril kiirusega 2-3 cm aastas,“ selgitas Turtle. Astronoomid ei tea aga kui tihe või poorne Titaani pind on. Sellest hoolimata loodab Turtle koos oma kolleegidega kõrgema resolutsiooniga kaameraid kasutades sademetehulka mõne aasta jooksul küsimusse selgust tuua.    „Kanalite päritolu kindlaks tegemine nõuaks aga, et metaanisadude poolt põhjustatavad maapinna nihked oleksid paarisajast meetrist ulatuslikumad, kuna rohkemat Cassini RADAR instrument paraku ei võimalda,“ ütles Turtle.Töörühma uurimus ilmus 18. märtsil ajakirjas Science. 
