Ürgsele aminohapetesupile lisati uut vürtsi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Kuulsa biokeemiku Stanley Milleri õpilase poolt leitud viiekümneks aastaks kaduma läinud näidiste analüüs näitab, et tõenäoliselt kujutasid ürgsed vulkaanid oaase, milles tänapäevaste eluvormide jaoks hädavajalike orgaaniliste molekulide tekkimine oli tunduvalt lihtsustatud.  Kõik algas 1951. aastal, rohkem kui pool sajandit tagasi. Noor keemik Stanley Miller otsustas haarata kinni oma professori Harold Urey väljapakutud ideest viia läbi katse ürgsel Maal valitsenud keskkonnatingimuste kohta. Tõenäoliselt mitte keegi ei osanud toona arvata, et sellest kujuneb üks maailma ajaloo kuulsamaid eksperimente.   Nädala jooksul töötlesid nad suletud katseklaasidesüsteemis gaasidesegu, mida arvati paarisaja miljoni aasta vanusel Maal leiduvat. Muuhulgas koosnes see veeaurust, vesinikust, metaanist ning ammooniumist. Katse lõppedes avastasid nad, et sädelahendused olid tootnud arvestava koguse orgaanilisi aineid, kaasa arvatud mitmeid eluks hädavajalikke aminohappeid. Eksperiment tõi teadlastepaarile tõi kuulsust terves maailmas. Järgnevatel aastatel kordasid nad katset erinevate gaasisegudega. Millegipärast jäi aga üks 1958. aastal kogutud näidistegrupp aastateks tähelepanuta.   Kogutud näidised avastas alles Jeffrey Bada, üks Milleri õpilastest, kes pärast tema surma 2007. aasta mais tema elutöö päranduseks sai. Huvitaval kombel olid need korralikult sildistatud, ent registrisse kandmata ning sisu analüüsimata. Bada grupp otsustas moodsa kõrgsurve-vedelikkromatograafiat ning massispektromeetriat kasutades näidistegrupi keemiline koostis viimaks kindlaks teha. Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimuse kohaselt tekkis 1958. aasta eksperimendi käigus 23 aminohapet, millest kuus sisaldavad väävlit.   „Me arvame, et talle ei meeldinud endale tegelikult väävliga töötada,“ naeratas töörühma liige Henderson Cleaves ERR-le antud intervjuus. Eksperimendi olemuselt otsustas Miller ilmselt toona katsetada, millised orgaanilised molekulid vulkaanidelähedas vesiniksulfiidi rikkas keskkonnas võisid tekkida. Enese teadmata oli keemik sünteesinud väävlit sisaldavaid molekule mitmeid aastaid varem kui teised (kaasa arvatud Carl Sagan) seda tegid. Miller teatas aga tegelikkuses oma esimest väävlit sisaldavate molekule alles neliteist aastat hiljem!     Kuivatatud näidised sisaldavad vasaku -ja paremakäelisi molekule ligikaudu võrdses koguses, mis viitab sellele et need on toodetud laboris. Elusorganismide poolt toodetavad ja kasutatavad aminohapped võivad olla ainult vasakukäelised. Lisaks sellele, et 1958. aasta eksperimendi käigus toodetud happeid on rohkem kui Milleri esimeses eksperimendis, on kaks väävlit sisaldavat hapet – tsüstesiin ja metioniin  tänapäevase elu jaoks niivõrd olulised, et ilma nendeta organism hukkub. Neid ei ole võimalik juba olemasolevatest komponentidest juurde sünteesida.   See ei tähenda aga otseloomulikult seda, et see oli sama tähtis esimeste paljunevate organismide jaoks. „Me ei tea ausalt öeldes, millised komponendid olid elutekkeks vajalikud. Me saame ainult oletada. Väga võimalik, et võtmekomponente ei leidu tänapäevastes organismides üleüldse,“ sõnas Cleaves. Viimasele viitab teadlase arvates asjaolu, et mõned aminohapped on väga primitiivsed, mil teised tunduvad spetsiaalselt organismide enda poolt nende elu lihtsustamiseks „leiutatud.“ Samas on Milleri eksperimentides toodetud happed ning meteoriitides leitud väga sarnased.   Paraku on paljude arvates eksperimentidel üks tohutu viga – Maal toona valitsenud tingimused ei pruukinud olla täpselt samasugused nagu katseklaasis. Maa atmosfäär polnud mitte kunagi vesinikku sisaldavate ühenditerikas. Reaktsioonide saagikus on märksa tõenäolisema süsinikdioksiidi -ning lämmastikurikka puhul märksa väiksem. Cleaves'i sõnul ei nulli see aga stsenaariumi, mille kohaselt olid mõningates mürgistes vulkaani-oaasides elumolekulide tekkimiseks täpselt parajad. „Pealegi ei peatu reaktsioonid ka tavalise atmosfääri puhul – need kulgevad lihtsalt aeglasemalt,“ rõhutab keemik.   Lisaks sellele ei valitse teadlaste hulgas endiselt konsensust, millised tingimused globaalselt mõnisada miljonit aastat pärast Maa tekkimist valitsesid. Viimastel aastatel on oksüdeeriva -ning redutseeriva atmosfääri pooldajate vahel käinud äge vägikaika vedu, samasuguseid küsimusi tekitab ka toonase maailma globaalne temperatuur. „Parim, mida geoloogid teha saavad, on luua erinevaid mudeleid. Parim, mida eksperimentaatorid teha saavad, on näidata, mis täpselt on võimalik!“ hüüatas Cleaves.   Töörühma uurimus ilmub 21. märtsil ajakirjas Proceedings of the National Academy of Science.   Keskmine inimene küsib ilmselt, mis mõte on uurida aastate vanuseid näidiseid, kui tänapäevaste vahenditega oleks võimalik palju ilusamaid, täpsemaid ning reaalsusega vastavuses olevaid katseid korraldada?   Tegelikult on see mõistlik tähelepanek. Ja ilmselgelt saame me sääraseid eksperimente ükskõik millal teha. Samas ei istu mitte iga selline katse rohkem kui 52 aastat riiuli peal, mis on keskmiselt 51 aastat rohkem kui iga teine. Kuigi vist on selge, et elutekkimine võttis natukene rohkem aega. Kuid see on ikkagi elualgete otsimiseks huvitav ajapunkt. Põhimõtteliselt on meil ainult nelja miljardi aasta vanused meteoriidid ja tundide pikkused reaktsioonid. Vahepeal ei ole eriti midagi.   Teiseks on meie analüütilised tehnikad paremad. Täpsemalt öeldes, ligikaudu miljon korda võimsamad. Mõningas mõttes näitavad need, millistes tingimustes on lootust näha uusi molekule sagedamini. Kuid nagu ma ütlesin, me teeme ja kordame selliseid katseid ka tänapäeval mitmete muutujatega.   Sellegipoolest näitab see eksperiment meile midagi asteroididel valitsenud tingimuste kohta, kust aminohappeid kandvad meteoriidid tekkisid. See on iseenesest huvitav tulemus. Ja eriti tähtis on rõhutada rolli, mida väävlikeemia sellistes protsessides mängib.
