Tulevad aastakümned toovad Euroopasse põua ja kuumalained
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Eelmisel aastal Ida-Euroopat laastanud möödunud viiesaja aasta rängima kuumalaine sarnased ekstreemumid muutuvad järgmistel aastakümnetel Lääne-Euroopas järjest sagedasemaks, idaosa pääseb suure tõenäosusega süngeima stsenaariumi kordumisest kuni sajandi keskpaigani.   Möödunud aasta suvi oli Euroopa jaoks rekordiline. Kuumalaine ületas 2003. aastal Lääne -ja Kesk-Euroopas ligikaudu 70,000 inimelu nõudnud palavuse nii temperatuuridelt, kui ka ulatuselt, kindlustades seega koha viimase viiesaja aasta ekstreemseimate temperatuuride edetabeli tipus. Ainuüksi Moskvas tõusis juuli keskmine temperatuur normist 7,6 °C võrra kõrgemale.   Augusti teiseks nädalaks kattis erakordne palavus Ida-Euroopas ning Venemaal hinnanguliselt kahe miljoni ruutkilomeetrise ulatusega maa-ala. Kiievi öised temperatuurid ulatusid 25 °C, põuakahjud tõstsid teravilja hindu ning metsatulekajude arv kasvas hüppeliselt – esialgsete hinnagute kohaselt hukkus pelgalt Venemaal kuumalaine tõttu 55,000 inimest. Ajakirjas Science ilmunud rahvusvahelise töörühma analüüsi kohaselt muutuvad säärased kuumad perioodid  järjest sagedamaks.   „Erinevate alusstsenaariumite kohaselt muutuvad kogetud temperatuuriekstreemumid järgmise neljakümne aasta jooksul 5-10 korda sagedamaks,“ sõnas David Barriopedro, uurimuse esimene autor ERR-le antud intervjuus. Eriti rängalt mõjuvad tulevad aastakümned Lääne-Euroopale – megakuumalained ning põuatingimuste tõenäosus ületab praeguse kordades. Ida-Euroopas seevastu jääb sademete hulk sajandi keskpaigani samale tasemele või isegi kasvab. Kõik uuringutes kasutatud 11 kliimamudelit ei ennusta ka eelmise aasta sarnase kuumalaine kordumist.   Siiski on äärmiselt raske lühiajalisi ilmaekstreemumeid pikemajaliste kliimamuutustega siduda. Nii jõudis 2003. aastal aset leidnud kuumalainet analüüsinud Peter Scott järeldusele, et inimtegevus kahekordistab sajandi alguses aset leidnud kuumalaine kordumise tõenäosust. Ajakirjas Geophysical Research Letters ilmuvas James Randalli juhitud töörühma uurimuse kohaselt põhjustasid möödunud aasta ekstreemsed suvetemperatuurid pigem loodusliku päritoluga atmosfäärinähtused. „On üpris võimatu selliseid nähtuseid ilma neid alateadlikult kliimamuutustega sidumata vaadelda,“ tõdes Barriopedro.   Töörühma uurimus ilmub 18. märtsil ajakirjas Science.   David BarriopedroLissaboni ülikool, Portugal Kõigepealt, uurimus jõuab järeldusele, et 21. sajandi  lõpuks leiavad keskmiselt nädala pikkused ekstreemsed kuumalained Ida-Euroopas iga kaheksa aasta ning Lääne-Euroopas keskmiselt nelja aasta järel...    Mainitud näitajaid ei tohiks kohe kindlasti ületähtsustada.  Need viitavad lihtsalt 11 kasutatud regionaalmudeli kaalutud keskmisele ning on seega ajavahemikud, mil on keskmisest tõenäolisem, et nimetatud sündmused aset leiavad. Perioodid varieeruvad erinevate mudelite puhul üpris märgatavalt. Samuti ei tähenda need, et ekstreemsed sündmused leiavad aset võrdsete ajavahemike tagant. Sul võib olla nii kaks teineteisele vahetult järgnevat kuumalainet ning samas järgmise kümne aasta jooksul mitte ühtegi.  Sellegipoolest on ka kaalutud keskmised regionaalselt üpriski erinevad. Millest sellised erinevused tulenevad, kas pelgalt maismaa paigutusest laiuskraadi suhtes või millestki enamast? Paraku ei pühenda me neile põhjustele uurimuses väga pikalt aega. Samas on aga Sinu nimetatud faktor siiski üks olulisemaid, kuna Lääne-Euroopas (LE) kasvavad  temperatuurid mainitu tõttu 21. sajandi lõpuks kiiremini kui Ida-Euroopas (IE). Lisaks keskmise temperatuuri tõusule on väga oluline ka keskmiste temperatuuride kõikumine ehk tulevatel aastakümnetel on temperatuurikõikumised keskmise temperatuuri ümber tunduvalt suuremad. Mis seda põhjustab? Üks tõenäolisemaid mehhanisme lähtub maapinna niiskuse -ning temperatuurivahelisest seosest. Kui maapind on kõrgematele temperatuuridele eelnenud ajaperioodil piisavat niiskust kogunud, kulub soojemal perioodil energia pigem selle vee aurustamiseks, mitte atmosfääri soojendamiseks.  Põuatingimustes  muutub maapind kuivaks ning temperatuuritõusu pidurdav mehhanism puudub. Seega kulub energia maapinna soojendamiseks, mis kasvatab ekstreemsete temperatuuride ohtu. /.../ Kliimaprojektsioonide kohaselt käesoleval sajandil LE-s põuarisk kasvab, mil IE sademetehulk jääb praegusega samale tasemele või isegi kasvab. Kokkuvõtlikult on LE suurema põuariski tõttu tõenäolisem, et kirjeldatud mehhanismi tõttu on erakordsed kuumaperioodid siin (Lääne-Euroopas) tõenäolisemad kui IE-s. Lisaks sellele on ka muidugi teisi faktoreid.   Uurimuses mainiti, et 20. sajandi lõpuni varieerusid aastaaja maksimaalsed temperatuurid keskmisest 2-3 standardhälvet, mil 21. sajandi alguseks kasvas vastav näitaja nelja ning isegi rohkema standardhälbeni. Kas on võimalik või üleüldse mõistlik spekuleerida, kas nimetatud kasv järgib tulevatel aastatel järsku või laugemat kasvutrendi? Kas midagi võiks seda kasvu piirata? Viimase küsimuse suhtes ei näe ma mingit põhjust, mis kasvu kiirust piirata võiks. Senikaua kuni temperatuur tõuseb kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemise läbi kasvab, suureneb ka võimalus, et püstitatakse järgmine 'rekord.' Seega ei saa me järgmiste aastakümnete kasvu üle spekuleerida, ent ma saan avaldada oma arvamuse. Esiteks peab meil olema kliimamuutuste ning trendide hindamiseks olema statstilisi parameetreid vähemalt 30 aastase ajaperioodi kohta. Me ei saa lühikesemate ajaperioodide kohta eriti palju öelda, kuna andmeid on trendide üldiseks tõlgendamiseks liialt vähe. Seetõttu ei ole nimetud trend siiski 'päris trend,' vaid lihtsalt aastakümne pikkune 'muutus.' On tähtis eristada seda aastakümnete jooksul vaadeldud pikaajalisest progressioonist. Sellegipoolest tahaks tavainimene toodud näitajatest siiski mingeid järeldusi tõmmata... Ma mõistan, et selliste dramaatiliste muutustega on raske toime tulla, ilma neid ahvatlevate kliimamuutustega sidumata. Samas tuleks tähelepanna, et mainitud standardhälbe kõikumised tulenevad suuresti 2003 ja 2010. aasta sündmustest. Me ei saa üksikuid sündmusi kliimamuutustega siduda! /.../ Harilikult töötavad kliimamuutused ja loomulikud kõikumised käsikäes. Viimased on tihti ettearvamatud ning võivad lühikesel ajaskaalal üldist kliimamuutuse signaale võimendada.   Seetõttu leiaks suvaline tegelane konstruktiivseid meetodeid kasutades järsu 'trendi,' mil vastupidises suunas töötav inimene üpris stabiilse situatsiooni. Kliimamuutused ilmutavad ennast harilikult pikemate ajavahemike järel. Küll aga on selge, et kasv on tunduvalt kiirem, kui käsitleda loomulikke kõikumisi ja keskmist soojenemist tervikuna. Minu regioonis elavae inimeste jaoks on ilmselt üks tähtsamaid järeldusi ilmselt see, et 2010. aastale sarnase sündmuse kordumine on sajandi teise pooleni üpris ebatõenäoline. Kui kindel see ennustus on ja kui suure määramatuse üleüldine kliimamuutus lisada võib?On suhteliselt raske antud hinnangust täpsem olla, kuna ekstreemsete sündmuste ennustamine on raske. Kõige täpsemini saan ma öelda, et rohkem kui pooled mudelid ennustasid, et eelmisele aastale sarnane sündmus ei kordu lähimatel aastakümnetel. Alles alates 2050. aastast hakkasid rohkemad kui pooled mudelid erinevate ajaskaalade pikkusi ekstreemseid kuumalaineid ennustama. Perioodid varieerusid seejuures nädalatest kuni terve aastaaja pikkuste tsükliteni. /.../ Kui Sa täpsemaid numbreid tahad, siis parim hinnang on, et 2010. aasta suvele sarnase kuuma perioodi kordumise tõenäosus on perioodil 2010-2049 pikem kui 30 aastat. See tähendab, et keskmiselt leiab selline sündmus nimetatud sündmus vastaval ajaperioodil keskmiselt aset rohkem kui iga 30 aasta tagant. Aga muidugi on mitmeid määramatuse allikaid. Me võtame arvesse mudelitest tulenevaid määramatusi, mistõttu kasutame me erinevaid piirkondlikke ning globaalseid mudeleid. Samas ignoreerime me analüüsiks sobivate aset leidnud ekstreemsete sündmuste vähesust või erinevate emissioonide stsenaariumitest tulenevat määramatust. Me kasutame selleks standardset stsenaariumi A1B, mille ennustused erinevad teistest emissioonide kasvu näitavatest mudelitest. Harilikult ei erine need aga 21. sajandi keskpaigani eriti palju. Milliseid ettevaatusabinõusid saaksid riigid Sinu arvates ning Lääne regiooni seniste kogemuste põhjal tihedamini aset leidvate kuumaperioodi mõjude pehmendamiseks rakendada? Kas meil on muid relvi peale üleüldise teadlikkuse tõstmise? Kahjuks on võimalik ainult eelmistest ekstreemsetest sündmustest võimalik õppust võtta. 2003. aasta kuumalaine tõi esile tervishoiu garanteeritavate võimaluste piiratuse ning avalike organisatsioonidevahelise infovahetuse puudumise. Alates sellest ajast on paljud kuumalainest mõjutatud riigid nagu Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa välja arendanud spetsiaalsed kohandatavad käitumisstenaariumid. Viimaste alla käib näiteks varane hoiatussüsteem, kui ka näiteks ennetatavad hädaabi plaanid inimkahjude minimeerimiseks. /.../ Nii ilmne kui see ka tundub, üleüldine teadlikkus on sääraste sündmustega võitlemisel peamine relv. Informatsioon peab ilmateenistuste, valitsusasutuste ning avalikkuse vahel kohaliku meedia abil sujuvalt voolama. Mitte nii, nagu minevikusündmused meile näidanud on! Mida Sa oma uurimuse puhul ise kõige tähtsamaks pead ja missugust mõju Sa sellel kogukonnale loodad olevat? See paneb eelmisel aastal toimunu õigesse konteksti kolmel tasandil – nii hiljutise kliima (kuni 1871. aastani), mineviku kliima (viimase 510 aasta) ning tuleviku suhtes (kasutatud kliimaprojektsioonid). Samuti erinevate alade nagu regionaalsete ekstreemsete sündmuste mudelite, paleoklimatoloogia ning kuumalainete mõjusid tundvate inimeste koondatud hinnang. /.../ Mul on millegi pärast tunne, et kogukond ei teadvustanud täielikult, mis 2010. aastal ikkagi toimus.  Seega ma ootan, et uurimus on ukseks sedavõrd ekstreemse sündmuse põhjuse välja selgitamiseks.  Loe lisaks:Teadusartikkel ajakirjas  Science .Uurimus temperatuuriekstreemumeid põhjustavatest teguritest.
