Tähenäljas must auk puhub galaktika suurimaid 'mulle'
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Hiljuti Fermi kosmoseteleskoobi poolt avastatud 25,000 valgusaastase läbimõõduga kaks gammakiirtemulli tekkisid tõenäoliselt galaktika keskmes asuva hiiglasliku musta augu tähtede õgimisel ilmaruumi kiirendatava plasma liikumise tagajärjel.   Eelmise aasta novembris teatasid USA astronoomid, et nad on leidnud Fermi gammakiirte teleskoopi kasutades kaks hiiglaslikku gammakiiri eritavat mullikujulist struktuuri. Mõlemad ulatuvad sümmeetriliselt Linnutee galaktika tasapinnast ligikaudu 25,000 valgusaasta jagu väljaspoole. „Fermi mullide avastamine on ilmselt üks viimaste aastate muljetavaldamaid sündmusi – mitte keegi ei osanud arvata, et midagi sellist galaktikas üleüldse eksisteerida võiks,“ sõnas Vladimir Dogiel, üks uue hüpoteesi loojaid ERR-le.   Kui uudis mullide avastamisest esmakordselt astronoomide kogukonnas levima hakkas, olid kõik ühel nõul, et need pidid tekkima mingisuguse ülienergeetilise protsessi käigus. Ühe peamise kahtlusalusena nähti galaktika keskmes paikneva ülimassiivse musta augu põhjustatavaid protsesse. „Me arvame, et praegu vaadeldavad mullid tekkisis ligikaudu miljon aastat tagasi, ent üleüldiselt on need üpriski püsivad nähtused,“ selgitas Dogiel.   K. S. Chengi juhitud töörühma hüpoteesi kohaselt põhjustab mullide tekke musta augu tähtede õgimisel vallanduvad ülikuumad plasmavood. „Sagittarius A* rebib otseses mõttes tähed oma ülitugeva gravitatsiooniväljaga ribadeks,“ ütles astronoom. Umbes pool kunagise tähe plasmast jääb gravitatsiooniliste mõjude tõttu lõksu, mil ülejäänu kiirendatatakse enne sündmustehorisondini jõudmist relativistlikel kiirusel ilmaruumi. Keskmiselt on iga lahkuva osakese kantav energia ligikaudu 10 kiloelektronvolti. Kokkuvõttes on aga protsess sada korda energeetilisem kui supernoovaplahvatuse puhul.   Valgusekiiruse lähedastel liikuv plasma paisatakse galaktikakrooni, mis tõstab keskkonna üldist temperatuuri. Lööklaine turjal ratsutavad elektronid  ja prootonid põrkuvad galaktikakroonis leiduvate footonitega, mis saadud lisaenergia tõttu muunduvad gammakvantideks.  „Sgr A* meelitab enda lähedusse alati uusi tähti, mistõttu on protsess jätkupidev,“ ütles Dogiel. Sarnase protsessi läbi tekib Päikesesüsteemis heliosfäär, kui päikesetuul plasmat tähtedevahelisse ruumi puhub.    „Erinevalt Päikesesüsteemist ei teki galaktika puhul aga ühtlast sfääri, vaid kaks väiksemat sümmeetrilist mulli, kuna lööklaine suund on äärmiselt tihedalt keskkonna tihedusega seotud,“ selgitas füüsik. Galaktikakeskme tihedus on galaktika tasapinna suunas tunduvalt suurem, mistõttu paiskub lööklaine analoogselt vesinikpommi plahvatusega hõredamasse galaktikatevahelisse keskkonda. Kuigi säärased lööklained ei mõjuta Päikesesüsteemi otseselt, ei ole siiski plahvatuste kaudsemad mõjud Päikeses toimuvatele protsessidele veel täielikult selged.   Dogiel loodab, et nende väljapakutud selgitus tõstab astronoomide huvi vaadeldud nähtuse tõlgendamises. „Esimesed reageeringud meie hüpoteesile on olnud enamalt jaolt positiivsed, hoolimata sellest, et meie uurimus alles ilmumist ootab,“ sõnas astronoom. Teisi lähenemisviise kasutavad töörühmad astuvadki samas juba Chengi juhitud teadlasterühma kandadele.   Mõned päevad tagasi ilmus ajakirjas Physical Review Letters artikkel, kus peamiseks põhjuseks peetakse minevikus galaktikakeskmes aset leidnud tähtede tekkimisel avakosmosesse saadetud prootoneid ning raskemaid ioone. Lisaks on avaldatud arvamust, et Sgr A* tähtede neelamise sagedus ei ole stabiilsete mullide tekitamiseks piisav, kuigi Chengi selgitus on kogutud vaatlusandmetega kvalitatiivselt väga heas vastavuses. „Mäng ei ole enne läbi, kui keegi suudab gammakiirtemulle tekitavate protsesside kohta reaalajas andmeid koguda,“ muigas Dogiel   Vaata lisaks: Chengi uurimus arXiv's: "Origin of the Fermi Bubble." Alternatiivne selgitus ajakirjas Physical Review Letters.  
