Inimesed vananevad nagu inimahvid
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Uue koonduurimuse kohaselt kasvab inimeste suremus vananedes vaatama moodsale meditsiinile ja kasutada olevale tehnoloogiale samas tempos kui inimahvide oma, kummutades seega lühemaealiste elusolendite uurimisel välja kujunenud arusaama.   Enamik seni läbi viidud uuringud, kus on kasutatud hiiri, äädikakärbseid ning teisi suhteliselt lühikese elueaga katsealuseid, on jõudnud järeldusele, et inimeste vananemise tempo on madalam kui teistel imetajatel. Moodne meditsiin ning elementaarne kaitse keskkonnast tulenevate ohtude eest peaks levinud hüpoteesi kohaselt vananedes suremuse tõenäosust väiksena hoidma.   Mõningates uurimustes on vangistuses hoitud isendid jõudnud isegi nn. suremuse platoole. Terve eluea vältel püsib suremuse tõenäosus samal tasandil ning hakkab isegi hilises elueas vähenema. „Inimahvide ning ka inimeste uurimisel kogutud andmetes me sellist fenomeni ei täheldanud. Suremuse tõenäosus kasvab vastavalt elueale ning pole mingit võimalust vilepillipuhujale maksmata jätta,“ sõnas uurimuse läbiviinud töörühma juht Susan Alberts ajakirjale Science.   Sarnaselt inimestele on suremuse tõenäosus suhteliselt kõrge imikueas ning hakkab kiiresti langema täiskasvanuks saamisel. „Naissoo esindajate puhul on ülejäänud eluea vältel vastav näitaja inimahvide ja inimeste puhul peaaegu üks-ühene,“ ütles Alberts. Meessoo puhul on inimeste suremuse nende karvasematest suguvendadest siiski madalam, ent sellegipoolest on nende vananemise tempo naistest tunduvalt kõrgem. Erandiks on haardahvidele sarnased liigid, kus meestevaheline liigisisene konkurents on väike.   Teadlased kombineerisid uurimuses pikaajaliste uuringute käigus kogutud seitsme primaadi liigi kohta kogutud andmeid. Lisaks traditsioonilistele gorilladele ning šimpansitele kasutati ka paavianite, Sykes'i-, kaputsiin -ja haardahvide suremuse kohta kogutud teavet. Tüüpilise läänelike eluviisidega inimese võrdluseks hangiti vajalikud näitajad USA tervishoiu -ja sotsiaalministeeriumi andmebaasidest. Põhiliste näitajatena võeti keskmise eluea erineva pikkuse tõttu vaatuse alla katsealuste suremus puberteedieas ning selle muutumine isendite vananemisel.   Seega, kuigi meditsiin võib inimeste eluiga pikendada, ei muuda see primaatidele omaseid läbivaid suremusmustreid. Albertsi hinnanguil võib pikemaajalisem andmete kogumise perioodi tagajärjel siiski selguda, et suremuseplatoo eksisteerib ka looduses elavatel primaatidel. „Samuti on kindlasti võimalik, et vananemise tempo on erinevate inimkultuuride puhul erinev, mis peegeldub eriti meestevahelises konkurentsis, ent selle uurimine on rohkem demograafide, kui inimahve uurivate bioloogide rida,“ naeris Alberts.  Töörühma uurimus ilmus 11. märtsil ajakirjas Science.
