Äädikakärbsed ilma temperatuuritajuta hakkama ei saa
 Toimetas Jaan-Juhan OidermaaJohn Hopkins'i nimelise ülikooli neuroteadlased avastasid arenguhälvetega äädikakärbseid uurides, et pimedas nägemiseks hädavajalik proteiin reageerib ka soojuskiirgusele, mis kasvatab putukavastsete ellujäämisšansse. „Kui aus olla, siis on rodopsiin üks kõige paremini uuritud tajuretseptoreid ning me arvasime tõepoolest,  et pigmendil on pelgalt üks ülesanne,“ ütles töörühma juht Craig Montell ERR-le. Kuna retseptori ülesanne on püüda hämaras kinni üksikuid madala energiaga valgusosakesi, arvati, et lisaülesanded nagu temperatuuri tajumine hakkaks optilise valguse registreerimist häirima.    Kui aga Montell koos oma kolleegidega äädikakärbse vastseid uurima hakkasid, avastasid nad, et vigase ehitusega rodopsiini tootvad kärbsed ei suutnud oma arenguks ideaalseid tingimusi leida. Vastsete käitumine muutus oluliselt, kui teadlased neile vastava hiirte rodopsiini tootmise eest vastutava geeni lisasid. Selline lisandus ajendas neid just neile sobivat 18° kraadist temperatuuri otsima. Edasised katsed näitasid, et temperatuuri tunnetamiseks vajalik rodopsiin ei paikne mitte kärbeste silmades, vaid nahapinna moodustavates rakkudes.   „Kõigist võimalikest kandidaatidest ei oleks me rodopsiini osalust küll osanud kohe kahtlustada, kui me algselt TRPA1 temperatuurisensori aktiveerimist põhjustavat proteiini hakkasime otsima,“ tõdes Montell. Teadlane oli eelnevalt avastanud, et nimetatud sensor reageerib temperatuurimuutustele, kui keskkonnatemperatuur nihkub kärbeste jaoks optimaalsest 18-24° kraadist väljaspoole. Siiski oli mõistlik paik nende otsimiseks just G-proteiinide perekond, kuna need on tuntud rakupinnal asuvate molekulidena, mis TRP kanaleid aktiveerivad.   Kuigi G-perekonna valkude määratlus tõmbas küll võimalikke kahtluse all olevate geenide nimistut koomale, oli neid katsetamiseks järel üle saja. Iga geen vastutas seejuures erineva G-proteeiniga seotud retspetori lahti kodeerimise eest. „Ja samal ajal polnud teada, et ükski selline retseptormolekul temperatuurimuutustele kuidagi reageeriks,“ maalis neuroteadlane dramaatilise pildi. Viimaks jõudis töörühm järeldusele, et tegu on ikkagi arvatavasti rodopsiiniga.   Oletuse kontrollimiseks võrdlesid teadlased vastsete käitumist erinevate temperatuuripiirkondadega plaatidel.  Poolt plaati hoiti vastsete lemmik temperatuuril, mil teise temperatuur varieerus 14-32° vahel. Pärast kümmet minutit lugesid teadlased, kui palju vastseid olid liikunud oma optimaalsesse ehk 18° kraadil hoitavasse arenemis-keskkonda. Rodopsiini lahti kodeeriva geenita kärbsed ei suutnud eneste jaoks mugavat temperatuuri eristada, mil nende vabast loodusest pärit kaaslased liikusid 18° kraadisele plaadipoolele.   Kuigi geneetika ning kärbeste käitumise vaheline seos tundub näitavat, et temperatuuri tunnetamiseks on vaja just rodopsiini, jääb Montell veel äraootavale seisukohale. „Me ei saa veel täielikult kinnitada, et leidub veel mingisugune proteiin, mis sunnib rodopsiini termoretseptorina käituma,“ sõnas ta. Küll aga rõhutas Montell, et kuna vastseid hoiti pimedas karbis, ei ole valgusfootonite tajumisega küsimusel mitte mingisugust pistmist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
