Uus uurimus heidab kinda paleoklimatoloogide lähtepunktile
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Prestiižses teadusajakirjas ilmunud Saksa paleoklimatoloogide uurimus seab kahtluse alla Antarktika mandriliustike uurimisel kogutud andmete tõlgendamise, ent ekspertide sõnul ei ole kasutatud lähenemisviis tegelikult laiapõhjaliste järelduste tegemiseks piisavalt jätkupidev.  Juba aastakümneid on teadlased arvanud, et minevikus on Antarktika kliimamuutuste käiku määranud hoopis planeedi vastaspoolkeral, Arktikas toimuvad muutused. Hüpoteesi tõestab äärmiselt hea sobivus põhjapoolkerale langeva päikesekiirguse ning Antarktika liustike hapniku ja vesiniku isotoopide suhte ning lõunaookeani setteproovidest tuletatud mineviku temperatuurikõikumiste vahel. Lähenemisviis on saanud omal kombel paleoklimatoloogide taoks.   Uue uurimuse kohaselt ei pruugi jääkilpide andmed olla aga sugugi mitte nii usaldusväärsed kui seni arvatud. Thomas Laepple juhitud töörühma hinnanguil ei ole liustike uurimisel kogutud teavet õigesti tõlgendatud, kuna Antarktika liustikud ei ole kogu aeg ühtlases tempos kasvanud. Arvestades ajaolu, et tänapäeval kasvavad liustikud pigem talvel kui suvel, ei ole mingit põhjust arvata, et see kaugemas minevikus teistmoodi toimus.   Kui Laepple koos oma kolleegidega andmete tõlgendamises nimetatud aspekti arvesse võttis, ei olnud enam vaja Antarktikas toimuvate muutuste selgitamiseks põhjapoolkera  kaasata. Lõunapoolkerale langev päikesekiirgus oli niigi Antarktika temperatuuridega otseses vastavuses. „Meie tulemused on huvitavad, kuna need võivad päästa meid teaduslikust tupikteest,“ sõnas klimatoloog pressiteates. Lähenemisviis ei välista samas globaalsete kliimamuutuste katalüsaatoriks olevaid Milankovitchi tsükleid. (Vt. ka lehekülje lõppu).   Möödunud sajandi alguses Serbia matemaatiku Milutin Milankovitchi välja pakutud teooria selgitab, kuidas Maa, Kuu, Päikese, Saturni ja Jupiteri gravitatsioonilised vastastikmõjud Maa orbiidis ning planeedi telje kaldes väikeseid muutusi põhjustavad. Ent mitte kõik ei suhtu uude uurimusse sama optimistlikult kui autorid ise. „Tõtt öelda tähendab nende seletusviis, et aastakümneid kasutusel olnud teooria on täielik jama,“ tõdes Koji Fujita, uurimusega mitteseotud seal hulgas Antarktika liustikele spetsialiseerunud klimatoloog ERR-le.   Samas veelgi üllatavamaks peab Fujita fakti, et uurimus üleüldse ajakirjas Nature avaldamist leidis. „Nende üheks eelduseks on, et talvel püsib temperatuur polaaröö tõttu kogu mandril muutumatuna, mis muudab uurimuse haavatavaks,“ märkis klimatoloog. Temperatuuri konstantsus on antud juhul eriti oluline, kuna uurimuse keskmes on just nimelt fakt, et talvistel temperatuuridel on Antarktikale tunduvalt suurem mõju kui suvistel. Ilma selleta variseb välja pakutud lähenemisviis põrmu.   Laepple ise jääb oma töö suhtes enesekindlaks ning loodab, et uurimus toob teadusharusse uusi tuuli. Seni on tõepoolest katsed kõiki Milankovitchi teooria aspekte ühte mudelisse ilma seejuures sisemiste vastuoludesse sattumata viljatuks jäänud. „Ent samas on lõppude-lõpuks ju küsimus, kas ja kui palju põhja -ja lõunapoolkera kliima omavahel seotud on üks kliimamuutuse mõistmise põhilisi aluseid,“ kirjutab pressiteade.   Sellegipoolest jääb Fujita umbusklikuks. „Ma loodan, et Nature'i käitumisele leidub loogiline seletus ning nad peavad oma põhimõtete kohaselt käsitlema ka paradigma väliseid lähenemisviise, et näidata, mis ideed kogukonnas ringi liiguvad,“ mõtiskles klimatolooog. Lõplikku tõde on aga ilma Antartika jääkilpide ning ookeani setete täiendava uurimiseta võimatu teada. Kuna Milankovitchi tsüklite poolt põhjustatud muutused on äärmiselt komplekssed, ei ole üllatav, et mitmed erinevad hüpoteesid samal ajal võivad tõesena tunduda.   Laepple sõnul ei muuda uus analüüs siiski seni kogutud andmeid viimase paari miljoni aasta jooksul aset leidnud jääaegade kestvuse ja iseloomu kohta. Pigem keskendub uurimus 26 000 aastasele tsüklile, mis mõjutab kuidas ja kus päikesekiirgus intensiivsemaks muutub ning kus väheneb. Samuti rõhutab klimatoloog, et kuigi Milankovitchi tsüklid võivad Maa kliimat pikema aja jooksul muuta, ei ole võimalik uurimust kuidagi kliimasoojenemist käsitlevate teooriatega siduda.   Töörühma uurimus ilmus 3. märtsil ajakirjas Nature.                               Graafika Thomas Laepple, Alfred Wegener'i Instituut Milankovitchi tsüklid võtavad kokku pikaajalised Maa orbiidis erinevad muutused, mis mõjutavad eri aastaaegadel eri paigus piirikonda jõudva päikesekiirguse hulka.  Orbiidi ekstsentrilisuse tõttu on eri aastaaegadel Maa kaugus Päikesest erinev. Orbiidi kõverus ehk Maa telje kallutatus varieerub ligikaudu 41 000 aastase tsükli jooksul  22° ja 24.5° vahel. Pretsession ehk Maa telje sihi muutus kinnistähtede suhtes järgib 26 000 aastast tsüklit ning määrab, kui palju päikesekiirgust jõuab eri aastaaegadel eri piirkondadesse. 
