Plekitu Päikese mõistatus hakkab lahenema
 Toimetas Jaan-Juhan OidermaaUue NASA arvutimudeli kohaselt kadusid päikeseplekid ebaharilikult pikaks ajaks Päikese sisemuses toimunud ülikuuma plasma liikumiskiiruses toimunud muutuste tõttu, mis kümmekond aastat tagasi põhjustasid keskmisest tugevamaid päikesetorme.Päike koosneb suuremalt jaolt ülikõrge temperatuuri  plasmast. Aine neljandas olekus on aatomid lahutunud vabalt liikuvateks negatiivse laenguga elektronideks ning positiivseks ioonideks, mistõttu ümbritseb iga osakest elektriväli. Päikese sisemuses konveierina tõusvad ja langevad plasmavood põhjustavad seega omakorda magnetväljade tekkimise, mis omakorda põhjustavad päikesetorme, päikeseplekke ning päikesekrooni massipurskeid.Päikese vägivaldsemad ning rahulikumad perioodid järgivad harilikult 11-aasta pikkust tsüklit, miinimumi kõrghetkel kaovad päikeseplekid tavaliselt 300 päevaks. Ent hiljuti lõppenud tsükkel pani päikest uurivad füüsikud muretsema – plekitu periood venis 780 päeva pikkuseks. „Kõik märgid näitavad, et Päikesega ei ole praegu kõik väga korras,“ ütles eelmise aasta lõpus Stuart Clark, tuntud Päikese uurimisele pühendunud astrofüüsik. Nüüd on NASA ning India teadlased loonud uue arvutimudeli, mis hiljutist Päikese ebatraditsioonilist käitumist seletada suudab.„Meie mudeli kohaselt algasid Päikese probleemid juba 1990. aastate lõpus, mil 23. päikesemaksimum haripunkti saavutama hakkas. Plasmakonveier hakkas toona keskmisest tunduvalt kiiremini liikuma, mis mõne aja pärast taas aeglustudes nähtuste koosmõjul erakordselt pika miinimumi põhjustas,“ selgitas uurimuse kaasautor Andrés Muñoz-Jaramillo ERR-le. Teadlastegrupi sõnul seob nende loodud mudel elegantselt kokku Päikese käitumist määravad aspektid – magnetdünamo, plasmakonveieri ja päikeseplekkide magnetväljade evolutsiooni.Plasma liikumise ning päikeseplekkide arvu vahelise seose uurimiseks kasutasid nad mudelit, milles sai plasmavoo liikumiskiirust muuta vahemikus 15-30 m/s. Seejärel uuris töörühm mudeli käitumist üle 200 tsükli vältel muutes iga miinimumi ajal plasmakonveieri liikumiskiirust. Kui umbes 1800 aasta järel oli selge, et mudeli tulemused on ligilähedased reaalsuses vaadeldule, hakkasid nad plasma liikumiskiiruse ning päikeseplekkide vahel seoseid otsima. „Üllatavalt ei leidnud me kohe nende vahel otsest ja silmapaistvat seost,“ tõdes astrofüüsik.Selle asemel määrab päikeseplekkide arvu just eelmise päikesetsükli plasmavoolamise kiirus. Samuti sõltub päikeseplekkide arv kahe tsükli keskmise konveieri kiiruse vahest – suurem vahe tingib ka väiksema pinnaanomaaliate arvu. „Me juhindusime esialgu just eelmisest tsüklist, aga tuleb välja, et see kehtib ka ülejäänute puhul,“ kinnitas Muñoz-Jaramillo. Tulemused ei muutunud ka juhul, kui simulatsioonis aeglustati ja kiirendati konveierit aegamööda, mitte järskude muutuste läbi.Astrofüüsikute kogukonna esmase reageeringu kohaselt on see esimene mudel, mis 23. päikesetsükli eripärasid esimeses lähenduses seletada suudab. Pikk vaikne periood on põhjustanud juba kartusi, et see võib olla eelmänguks uuele Maradeur'i miinimumile. 17.sajandil aset leidnud päikesemiinimum kestis 70 aastat ning langes kokku Euroopa väikeseks jääajaks tituleeritud kliimaperioodiga. „Kuigi möödunud tsükkel on mõneti ebaharilik, ei ole see unikaalne. Tegelikult käitub Päike täpselt samamoodi nagu 1913. aastal,“ sõnas füüsik.Toona keskenduti aga kosmoseilma jälgimisele tunduvalt vähem, mistõttu ei tundunud ka probleem nii aktuaalne. „Tänapäeval muutub meie ühiskond aga paratamatult kosmosetehnoloogiatest järjest enam sõltuvaks, seega on ka planeetidevahelise keskkonna täpsem mõistmine võrratult tähtsam,“ mõtiskles Muñoz-Jaramillo. Vaiksem Päike muudab Päikesesüsteemi kosmilisele kiirgusele haavatamaks, kuna vähem päikesetuult jõuab planeedisüsteemi piirialadele. Teisalt võivad päikesetormid põhjustada tõsiseid elektroonikahäireid.Samas peab Muñoz-Jaramillo päikeseplekkide arvu põhjal kliimamuutuste ennustamist ebaadekvaatseks, kuna praegused mudelid ei ole selle jaoks piisavalt detailiderikkad ning täpsed. Samuti jääb vajaka Päikese sisemuses toimuvate protsesside mõistmisest. Viimastele võib valgust heita NASA päikesedünaamika observatoorium (SDO), mis kasutab tähe sisemuse uurimiseks helioseismoloogia poolt pakutavaid tööriistu. „Kuigi ma ei salga, et oleks võrratult huvitav kaasaegsete vahenditega midagi Maradeur'i miinimumi sarnast reaalaajas jälgida,“ muigas astrofüüsik.Töörühma uurimus ilmus 3. märtsil ajakirjas Nature.    Meridionaalhoovuste muutumine ühe päikesetsükli vältel. D. Nandy/A. Muñoz-Jaramillo/P. C. H. Martens Keerukat plasmavoogude süsteemi kutsutakse meridionaalhoovusteks ning on sarnased Maa ookeanide liikumisega. Kuum plasma liigub mööda päikesepinda ning sukeldub Päikese sisemusse pooluste ligidal, ainult selleks, et taas ekvaatoril pinnale kerkida. Nimetatud ringe mängib 11-aastases tsüklis peamist rolli.   Päikeseplekkide lagunemisel, (plekid koosnevad tegelikult magnetvälja lukustatud plasmast), tõmbab päikesepinna elektrivool pooluste läheduses nende magnetilised jäänused taas tähe sisse. 300,000 km sügavusel võimendab Päikese dünamo lagunevaid magnetvälju ning päikeseplekid kerkivad taas tähe pinnale. Viimase juhtumine märgib uue päikesetsükli algust.   
